Thursday, September 29, 2011

Debüüt maratonirajal

Kõigepealt suured tänud Kapitannile õnnitluste eest! Kuna alternatiivsete jooksjate tituleerituimad ja kogenuimad maratonihundid, Mart, Mario ja Ralf, jäid seekord maratonist kõrvale, siis tunnen kui seekordne kõige edukam alternatiivsete jooksjate esindaja maratonil, moraalset kohustust teha oma debüüdist 42195m läbimisel väike ülevaade, seda muidugi enda mätta otsast. Võistluspäeva hommikul oli ilm ilus, enesetunne hea ning kõhus kõditas meeldiv ärevus. Starti läksin mõttega läbida distants 2t ja 35 min, mis teeb km ajaks umbes 3.40. Nagu ikka, oli esimene km kiirem (umbes 3.25), siis aga läks tempo enam vähem paika. Esimese ringi esimesel poolel polnud enesekindlus just väga suur, sest enesetunne oli veidi kõikuv, aga ringi teisel poolel ja ka teise ringi alguses oli tunne väga hea ja jalad kerged ning tundus, et ei saagi ju raskeks minna, samas aga kõlasid sügavas ajusopis maratonihuntide targad sõnad, et mingi hetk ongi väga kerge joosta, aga see ei tähenda, et lõpus haamer peas ei lõpeta või sootuks rajalt maha ei tule. Niisiis punnisin edasi. Kerge motivatsiooni puudus ja allaandmise mõtted tulid pähe kui teise ringi alguses mööda Pirita teed linnast välja joostes olin jäänud täiesti üksi võitlema vastu puhuva tuule ja armutult jooksva kellaga- tundus, et tempo langeb ja hakkab tõeline kannatamine, aga õnneks siiski mitte veel...ning seda, mis siin salata, suuresti tänu kahe tugeva konkurendi katkestamisele ja sellest tulenevale teadmisele, et võin saada eestikate arvestuses medali.  Tänu sellele pidasin vastu ka viimased 4-5 km ning tempo õnneks oluliselt ei langenud. Lõpuks jõudsin finišisse ajaga 2.34,41 ja olin muidugi väga rahul. Kõige hullem oli aga alles ees, mõni hetk pärast finišit tundsin mida tegelikult maraton tähendab- jalad hakkasid järsku igalt poolt valutama ja oli selline tunne, et tahaks kohe jäävanni hüpata, aga kokkuvõttes oli see valu siiski tühine kõige selle kõrval, mis emotsiooni maratoni läbimine  ja medal andsid.

Thursday, September 22, 2011

Alternatiivne august ja september

No nii... äratame siis taas ellu meie väikese jutunurgakese. Vahepeal on päris palju vett merre voolanud ja maha on peetud mitmeid jooksulahinguid. Medalid on jagatud ka maratonis ning seoses sellega tahaks õnnitleda oma debüütmaratonis korraliku ajaga pronksmedali välja võidelnud Sander Jürsi!!! Teatud põhjustel oli Sander alternatiivsetest ainuke, kes Tallinnas maratoni tee jalge alla võttis kuid vähemalt saatis seda ettevõtmist edu.
Silmasin kuskilt jooksuportaali kommentaariumi avarustest meie pihta visatud kriitika nooli kellegi anonüümse poolt (nõrk). Härra anonüümne arvas, et meie kui suured "professionaalsed jooksjad" ei tohiks joosta külamaratonidel. Minu arvates on see paras "hülge möla" , sest kuidas muidu tõsta nende võistluste taset ja populaarsust kui need, kes natuke trenni teevad joosta ei või. Teiseks härra anonüümne, kes see Andersson on? Kolmandaks - meie vähene osavõtt oli seotud vigastuste, komandeeringute ja kodaniku kohustuste täitmisega (RÕK).
Kui rääkida endast siis augustis jooksin ma kolmel võistlusel. Narvas peetud poolmaraton oli tegelikult väga hea võimalus oma isikliku parandada kuid sellest jäin ma enam kui minuti kaugusele. Rada oli kiire ja ilm ei olnud palav vaid lõputõus ja kerge vihm olid kergelt segavad faktorid kuid hea resultaat jäi ilmselt ikka kesiste jalgade taha. Enesetunne jooksu ajal oli iseenesest suhteliselt hea kuid vajalikku kiirust ei suutnud hoida.
Treeningu mõttes otsustasin kaasa teha ka Emajõe festivali raames peetud sildade jooksul. Arvasin, et saan joosta rahuliku tempoka aga võta näpust. Kohe alguses pani üks minust vanem mees kõva tempo peale ja poole maa peal arvasin, et see rong on läinud kuid umbes kilomeeter enne lõppu suutsin hambaid krigistades oma au päästa ja finiši joont ületades oli mul juba kerge edumaa.
Tõrva - Valga maantee jooks kujunes minu jaoks järjekordseks treeninguks kuna konkurente polnud ja ilm läks võistluse käigus ka veidi liiga palavaks. Jooksu viimasel kolmandikul läks päris jalutamiseks ja Valka jõudes võttis hoogu maha linna vahel orienteerumine. Enne jooksu arvasin, et eesmärgiks võiks olla distantsi läbimine algusest lõpuni 3.30 tempoga kuid juba esimese viie versta läbimisel sain aru, et üksi läheb selle saavutamine väga raskeks (ilmselt ma taas ülehindasin enda võimeid). Siiski on see võistlus parajalt pikk ja mõnusalt raske ehk ideaalne pähkel maratoni meestele pureda (soovitan soojalt).
Sügisest rääkides siis tahaks osa võtta Saaremaa kolme päeva jooksust ning parandada maratoni aega kuskil välismaal.
























Tõrva-Valga 30 km. 2011