Moikka! Hakkame veksleid laduma!!!

Asjad ja ajad on läinud omarada ning tõsiasi – mõndagi on juhtunud.

Olen teinud alternatiivse otsuse ja vaadata soomelahte ka teisest ilmakaarest ja ei ole nagu vigagi. Haridustöötaja raske koorem osutus liigagi raskeks,  eriti kui hiljuti veel palgale ka juurde pandi J Maailm on lahti- nagu suured juhid ja õpetajad meile öelnud on. Peab ikka ise järelevaatama,

isepäine nagu olen. Aga põhiline muutus on siis selles, et olen seljatanud  vigastuse (paus oli tervelt ühe võistlushooaja pikkune). Ning alternatiivsed rajad Helsinkis ootasid, kui ma neid avastama saan putkata.

Tõsi- et neid radu siin niipalju on ei tahtnud esialgu uskuda, sellepärast  tuli teha ka esimesel jooksul siin väike alternatiivne otsus- samarada ma tagasi ei jookse. Kerge kross kujunes pikemaks jooksuks – jooksukuulsuste rajad näitasid harrastajale koha kätte. Kuid ,kui kauaks see nii jääb? Loodan siiski nende radadega sõpradeks saada ja peagi paitavad nad mind veidi leebemalt.

Siinkohal on õigeaeg hakkata aga alternatiivseid veksleid välja käima ja kutsun üles kamraade sarnast teed astuma, sest ega eesmärk ei anna häbeneda (eekuju näitasid meile ju pikamaajooksu laagrilised , kes külastasid viljandis kohalike lokaale;)

Expedagoog- Ralf 2013

Töö- teeb loomamoodi
Keel- hakkab loomamoodi soome keelt rääkima
Trenn- teeb loomamoodi
Tulemused- areneb loomamoodi
Maraton: 2,25,00
Poolm: 1,08.00
Kokkuvõte: võib eksida ka loomamoodi, elame näeme.

Alternatiivseid ettevõtmiseid seltsimehed!

Igas sadamas üks eestlane lisaks sellele, kes seal juba ees on

Seltsimees Hemingway olevat omal ajal öelnud, et igas sadamas on üks eestlane. Olgu selle ütluse tõepärasusega lood nagu nad on, aga eestlseid võib tõepoolest kohati igal pool. Eesti vanarahvas olevat jällegi kunagi öelnud, et kus tegijaid, seal nägijaid. Selle väite paikapidavuse osas mul kindlasti kahtluseid ei teki. Et kes siis tegi ja kes nägi? Tegi Mario Mustasaar. Nägi Timo Kilp.

Eesti jalgpalli koondise särgiga ameeriklane maailma serva peal Dana külas Jordaanias.

Sattusin mina ühel kena hommikupoolikul USA lõunaosariikides miile mõõtma, kui eemalt pandi kohe silm peale. Jooks ise oli nagu see ikka kipub siin mail olema – tund ja vähemalt poolteist liitrit higi. Ehk siis lõunaosariikide keskmine. Olles staapi naasnud ja teinud esimesi tagasihoidlike katsetusi produktiivseks hakata, võttis minuga ühendust Timo, kes tundis huvi, kas ma mitte NSUst (kõlab nagu ALMAVÜ, KGB, CIA, NKVD vms suurepärane asutus) hommikupoolikul mööda ei jooksnud. Mis seal pattu salata, sai joostu küll. Isegi kaks korda.  Selgus pentsik lugu, et Timo elab minu staabist kõigest poolteist kilomeetrit eemal. Nii juhtuski, et kaks eesti poiss hakkasid palmialleede all õhtust taastavat jooksu tegema ja kohalikku elu-olu arutama. Kui tavaliselt on eestlastel hambus ilm (ilma üle oleks patt nuriseda), siis seekord sattus meie ohvriks USA söök, mis ei kannata mingisugust kriitikat. Must leib sarnaeb siin saepuruga ja oleks justkui pärit blokaadiaegsest Leningradist (olgu muld seal surnutele kerge).

Selle palmi all me ei jooksnud. Lihtsalt kontollisin, kas datlid on juba küpsed.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et eestlaseid võib tõepoolest igas maailma nurgas leida. Lisaks minule ja Timole tegutseb siin lähedal veel üks eesti daam, kes on laste ujumistreener.

Lõpetuseks tahaks õnnitleda kõiki jooksusõpru vastupandamatult kenade, võiks öelda isegi jooksuradedele meelitavate jooksuilmade saabumise puhul.

Osades;

Tegija: Mario Mustasaar

Nägija: Timo Kilp

Toimetaja: Luule Žavoronok

Kuidas Tartu mehed käisid pealinnas rukkipäid paitamas...

Kõik rukki, kõik rukki!!! Nii arvas keegi pedagoog enne eelmise aasta maratoni kui oli aeg ennustada. See aasta arvati, et nii mõnigi härrasmees peab tuulde käest bussi peale astuma, kuid seegi ennustus oli mitmeti ebatäpne, sest busse maratoni rajal vähemalt mina ei kohanud ning katkestajaid samuti mitte. Sooja oli tosina pügala jagu ning puhusid tuuled, mis vähemalt meie olümpiamaratoonori arvates  puhusid ainult vastu. Kõlas stardipauk ja kõige ees punusid minema öökarva härrased ja nende sabas Viljar ja Kaupo. Lihtsurelikud lasid neil minna ning soovisid kulgeda suurema pundina nagu sügisesed rändlinnud, sest ka maratonijooksjad on karjaloomad. Kahe versta vaheajaks mõõdeti täpselt 7 minutit ja vähemalt algus oli targasti joostud. Siiski arvas Sergei, et valitud tempo on  molutamine ning asus Kaupot püüdma. Meid see ei häirinud ja olime päri, et las mees läheb kui jalga on. Pirita teel valitud tempo siiski ei jätkunud kuna peale Kristo ei tahtnud keegi jalatäitki tööd teha ja hakkas üksteisele otsavahtimine. Tempo oli kohati 4 minuti lähedale langenud ning otsustasin, et tuleb ka  ka altruistlik ehk sai ka mõni kilomeeter veetud. Meie rõõmus punt oli tegelikult päris suur: Kristo, Hasso, Sander, keegi soomlane, keegi tuules jooksmise ekspert (ilmselt Mario õpilane), vanameister Andrus, Košelev ja mina. Millegi pärast mulle tundus, et Kristo vaatas koguaeg mulle osta ja tagant järele mõeldes olen meelitatud kuna ta pidas mind põhiliseks konkurendiks. Siiski ei olnud mina, see kes otsustas tempot tõsta vaid hoopis Hasso ja kuna ma sain kilomeetri vaheajaks 3.50 siis arvasin, et tuleb kaasa minna. Tagant kostus Kristo manitsev hääl:"Poisid, kiireks läheb!" Hasso jätkas ja mina lasin ennast punti tagasi. Järgmisena kiirendas Andrus, kes koos soomlasega hassole järgi läks ning lõpuks ka teised järgnesid. Siiani oli mul väga hea enesetunne olnud aga antud hetkel ei tahtnud mu jalad enam koostööd jätkata ja jäin üksinda. Kuna joostud oli alles 16 kilomeetrit siis ei tundunud asjalood eriti lõbusad. Peale esimese ringi läbimist võtsin Mariolt laenatud kella käe pealt ning andsin omanikule tagasi, sest kalendrist oleks isegi rohkem kasu olnud. Uuesti Pirita tee peale jõudes möödus minust Sander, kellel näol ei täheldanud ma samuti ühtegi positiivset emotsiooni. Pirita teel oli pikalt ette näha ja minu ees kaugel oli Sander ning tema ees Hasso.  Järgmisena läks mööda Raivo Alla, kelle käest küsisin tempot kuid kella tal ei olnud. Kuigi tempo oli üsna naeruväärne siis energeetiliselt oli kõik veel vinks-vonks ja kui olin jõudnud tagasi pöördeni siis tundus, et ka enesetunne hakkab vaikselt paranema. Läbitud oli 31 kilomeetrit kui sain Hasso kätte, kes seisis ja värskendas ennast joogipunktis. Minul nii palju aega ei olnud ja jooksin edasi. Umbes 33 kilomeetril ütles keegi, et Sander ees juba kõigub kuid kuna ta on alati kõikunud siis ei pannud ma seda märkust tähele. 35. kilomeetril sain ka Sanderi kätte ja edasi polnud enam kedagi püüda. Öeldakse, et pärast 35. kilomeetrit algab maraton. Seekord jäigi see päris õige lõpuhaamer tulematta. Viimasel kilomeetril pidin selja  rohkem küüru tõmbama ja üritasin vidukil silmadega "kiiremat" jooksu arendada, sest hakkasin konkurendile jalgu jääma. Suutsin oma koha säilitada ning ületasin lõpujoone 11. ajaga 2 tundi 43 minutit ja 51 sekundit. Taaskord ei suutnud ma ennast ületada ja ilmselt tuleb põhjuseid otsida kehvast treenitusest ning nõrgast võitleja vaimust. Ka Sander ja Hasso jõudsid umbes kümmekond minutit hiljem kohale. Sander oli enne maratoni olnud vigastuse küüsis ning Hasso polnud jõudnud piisavalt harjutada ja seega polnudki neil põhjust suurt edu loota.

Pildil on näha hetki kui meie rõõmsa seltskonna koostöö lagunes ning mind üksi jäeti. Möödasõidu manöövrit on tegemas hilisem pronksmedalist Kristo ja tema seljale liibunud Priit (lihtsalt nii head tuules jooksmise tehnikat näitas :)).

Õnnitlused Kristole esimese maratoni medali puhul!!! See oli igati teenitud töövõit!

Aeg on hanesid lugeda.... (maratoni ennustus)

Es ist Zeit! On aeg suled kõrvale visata ja lasta jalgadel enda eest rääkida (kui neid on). Aasta otsa on on rammu kogutud, et 9. septembril asuda võitlustulle kesikute transpordi poliitika terrori ja ülemaailme imperialismi vastu. Kõik see mees paneb jalad letti joone taha, mis on tõmmatud üle bussiradade Tallinnasse Pärnu maanteele. Traditsioone jätkates, toimub seegi aasta suur Alternatiivsed Jooksjate maratoni ennustus ehk kes keda Eesti maratonijooksu tšempionaadil ehk kes bussiga ja kes omal jalal üle joone. Ja nominendid on:

                                         Vjatšeslav Košelev

                                         Isiklik parim maratonis : 2.28.01 ( Riia, 2008)
                                         AJ ekspertarvamus: See aasta on vanameister jalad
                                         jälle kenasti kerima saanud ning sealt võib kõike oodata.


                                        Andrus Lein

                                            Isiklik parim maratonis :2.34.29 (Tallinn, 2011, EMV II )
                                            AJ ekspertarvamus:Stabiilne 2.34-35, mis on ka see aasta soolas.

                                          Kristo Reinsalu

                                         Isiklik parim maratonis : 2.33.09 ( Torino, 2011)
                                        AJ ekspertarvamus: See aasta juba 3 maratoni võitnud, kas
                                        ka neljas? Tuntud kõva tuulemurdaja ja tööloom. Võib see aasta
                                        saada teenitud tasu medali näol.

                                        Sergei Tšerepannikov

                                      Isiklik parim maratonis : - 
                                      AJ ekspertarvamus: Endine takistusjooksja on tuntud kui
                                      väga sitke võitleja ja taktika boss. Siiski võib maraton talle liiga
                                      suureks katsumuseks osutuda.

                                     Aleksey Markov

                                    Isiklik parim maratonis :2.32.02 ( Tallinn, 2008)
                                    AJ ekspertarvamus: Kas käsi kullas või perse mullas.

                                   Kaupo Sasmin

                                         Isiklik parim maratonis :2.28.24 (Tallinn, 2011, EMV I)
                                         AJ ekspertarvamus: Save bet on hõbe.

                                        Viljar Vallimäe

                                        Isiklik parim maratonis : 2.21.28 ( Utrecht, 2012)
                                        AJ ekspertarvamus: Kui vaadata, et poolmaratoni tulemust siis peaks
                                        kiireim Marjamaa kamaral joostud maratoni aeg ohus olema.              
                                         

                                       Mart Andresson 

                                         Isiklik parim maratonis : 2.37.34 (Tallinn, 2010)
                                         AJ ekspertarvamus: medali hind on umbes 7 minuti jagu
                                         kõrgem kui isiklik.

                                        Allan Männi
                                       

                                         Isiklik parim maratonis : 2.42.36 (Hamburg, 2011)
                                         AJ ekspertarvamus: Katkestama ei lähe...


Ja nüüd kõik ennustama.... (siia kommentaariumisse ikka ;) )!!!


AJ kestvusjooksu divisjoni maratoni vaatlejate ekspertgrupp ehk AJKDMVEG
                                     

Kõht ja perse...

....kohe ei ole vahel jooksja sõbrad. Narva Energiajooksul vedas mind alt esimene. Plaan oli poolmaratonis parandada oma parimat, mis tähendanuks 3 minuti ja 20 sekundiga kilomeetrite läbimist ehk kokku oleks joonistanud tunni ja 10 minutise lõpuaja. Vastavalt plaanile suutsin läbida umbes 5 versta ja selleks ajaks olin jäänud üksinda. Umbes 100 meetri kaugusel ees paistis Sanderi lai selg aga otsustasin tagant tuleva gruppiga liitumise kasuks, sest joosta oli palju. Enamus favoriitidest olid vähemalt alustanud väga kiire tempoga ja Viljar oli juba 2. kilomeetril kõigil eest ära libisenud. Kaua ma gruppis ei püsinud, sest järsku hakkas teravalt pistma ning pidin mõneks ajaks hoo maha võtma (km. tempo langes 3. 40 peale). Paar kilomeetrit tuli segavat kõhtu kannatada ja 11. kilomeetriks hakkas korraks uuesti pistma. Selleks ajaks oli konkurendid juba päris kaugele jooksnud ja Sanderit polnud enam palja silmaga nähagi. Siiski sain lõpuks kerima ja 15. kilomeetriks sain juba ees jooksvast gruppist maha pudenenud kaks jooksjat kätte. Kell näitas vaheaegu alla 3.30 ja ning ka jooksuisu tuli tagasi. Nagu eestlastele kombeks oli ka Narva võistlusrada mitte kõige kergem ja lisaks eelmise aasta lõputõusule oli  veel kaks üsna arvestatavat põntsu ning vaatamata sellele oli Viljari lõpuaeg Eesti jooksumaastiku jaoks hirmuäratavad tund ja 5 minutit (1.04.59 ehk eesti kõigi aegade 4. tulemus). Mõelda vaid kui oleks olnud kiire rada või mida suudaks, see mees teha Tallinna maratonil. Mina arvan, et eestlaste poolt kiireim Eesti pinnal joostud maratoni aeg on ohus (Rein Leinus, 2.20.03, Vändra, 1968). Enne lõppu ühel tagasipöördel nägin, et kiireim naine (venelannast tippjoosja) ei olnud minust väga kaugel maas aga lõpuni oli vaid kilomeeter ja häbisse ma ei jäänud. Salamisi isegi mõtlesin, et oleks ta mu paar kilomeetrit varem kätte saanud siis oleksin ehk suutnud rohkem endast välja pigistada. Lõpuajaks 1.13.31 ja kohaks oli 16 ning eestlastest 12. Minu järel 20 sekundi kaugusel lõpetas teinegi alternatiivne jooksja Allan, kes oli oma jooksuga üsna rahul. Parimaks alternatiivseks poolmaratoonoriks osutus aga Sander, kes jooksis uue isikliku rekordi (1.11.25 ja koht 8.) võttes mitmeid tuntud jooksjate skalpe. Siiski ei saa mainimatta jätta, et minu isiklik rekord antud distantsil on tervelt ühe sekundi jagu parem kui Sanderil.

Järgmine kord pannakse jalad letti Pärnus!!!

                                                      ( fotod: Sergei Stepanov, Delfi)

Rantjee-elu Võrumaa kuplite vahel

Nagu pealkiri ütleb, ei räägi me ka selles postituses Zinovnjevi ja Buhharini vägitegudest, vaid paneme põhirõhu Alternatiivsete Jooksjate tegevuste kajastamisele Lõuna-Eestis ning Põhja-Lätis.

Esimene päev (27.07.12)


Järjekorras 8. alter-laagri kultuur-sportlik programm sai alguse jalgade silitamisega kurikuulsal Rõuge 12% tõusul, kus varasemalt on mõõtu võtnud meite kangemad vokisõtkujad.

                                         Pilt 1. 12%
Aga kindlasti ei rahuldanud meid see üle hinnatud künkake, vaid treeningeesmärkide saavutamiseks suunduti kandade välkudes vallutama Eesti kõrgeimat tippu - Suurt Munamäge (Tehtud!). Teel tagasi ajutisse alternosooriumisse hüppas meile tuulde ka alter-laagrite debütant Sportkeskus.ee legendaarne staier Allan Männi. Pärast jooksu tugevdati Sandri juhendamisel kõhu- ja seljalihaseid.

                                         Pilt 2. Alter-atleedid

Sellega esimese päeva sportlikud üritused piirdusid. Järgnes lõõgastumine suitsusaunas ning vaimu ja keha karastamine külmas tiigivees. Produktiivsele päevale pani punkti rattaspordi ajalugu käsitlev film "Eddy Merckx - The Greatest Show on Earth (giro 1974)", kuna käsitletava laagri läbivaks teemaks oli maanteerattasõit. Enne uinumist telk(sant)laagris saavutas ebaolulise jutu osakaal ennekuulmatuid kõrguseid.

Teine päev (28.07.12)


Ega meil pole aega raisata, puder kiirelt klaverisse ja lõikama. Siiski tuli enne jooksma asumist pidada maha läbirääkimiste voor trenni kestvuse, iseloomu ja jooksukiiruste üle. Valituks osutuks pikapoolne intensiivse kallakuga tempokross. Tingimused olid soodsad kõigile (tempo siiski mitte): siledat pinda mitte kopika eestki ja õhutemperatuur oli siiski selgelt alla 40 pügala. Ringi esimene pool oli kergelt allamäge kulgev ja 4 minuti tempo tundus ilma ja jalgade (loe: kandade) raiskamisena kõigile. Ringi teine pool eraldas terad sõkaldest ning nii mõnigi ei kannatanud seda jama enam välja ning piirdus 13 versta ja jaheda suplusega. Koorekiht jätkas valitud kursil ning lõpetas poolmaratoni pikkuse distantsi ajaga 1.21,37 ja kõik olid õnnelikud. Pärast lõõgustumist ja kehakinnitust võeti mõõtu nii lauatennise laua taga kui ka rattasporditeemalises mälumängus, milles kaotajaid ei olnud (kapitann võitis :)). Õhtul tehti kerge kuuekas ja kuulati harivat ettekannet rattaspordi alustest ning teadmiste kinnitamiseks vaadati filmi "A Sunday in Hell".

                                         Pilt 3. Õllepudelites oli külm vesi, ausalt.

Kolmas päev (29.07.12)

Kolmas päev algas pingsa planeerimis tähe all, sest plaanis oli teha piiri ülene jooksuke. Lõpuks saadi treeningu üksikasjades kokkuleppele ning asuti teele eesmärgiga väisata vennasvabariiki. Algseis: 4 meest, 2 liitrit asjakohaseid vedelikke, 1 seljakott, 4 paari jooksujalanõusid, 2 jalgrattast ning 31 soojakraadi. Esimene vahetus oli Mario ja Mart, kes koos ühtse tandemina kuljetas kuni Luutsniku asulani (vahepeatusega Hanija tiigis), Mario arvas paremaks istuda sadulasse ja anda teatepulk Allanile.

                                         Pilt 4. Tempo oli soodne kõigile...

Allan ja Mart ületasid ratturite saatel Läti piiri ja seltskonna meeleolu oli ülev, võib öelda, et isegi mõneti ülemeelik, aga üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna....

                                         Pilt 5. Vennasvabariigis

                                                   Pilt 6. Harjutused piiripostil vol. 1

                                                   Pilt 7.  Harjutused piiripostil vol.2

                                         Pilt 8. That`s some easy shit!!!


Läti Vabariik tundus küll väga lustlik aga vaja oli ka tagasi joosta. Teekonda jätkasid Allan ja Mart, kuni jõuti uuesti Hanija tiigi pervele, kus võttis teatepulga Mardilt üle Sander ning alles jäänud tandemile oli antud vastutusrikas ülesanne viia treening võiduka lõpuni.

                                         Pilt 9. Tagasi Alternosooriumisse...


Lõppseis: 4 meest, 0 liitrit asjakohaseid vedelikke, 1 seljakott, 2 jalgratast, 4 paari haigeid jalgu, 33 kraadi õhusooja ja 42 rõõmsalt läbitud kilomeetrit.


Kokkuvõte


Kõrgeim küngas
Sügavaim veekogu
Järseim tõus
Kuumim ilm
2 riiki
saun, kus suitsu lasti välja aknast
2 kuldset filmi
jne.....

                                                    Pilt 10. Köögitoimkond

                                          Pilt 11. Alternosoorium

                                          Pilt 12. Kask Rõuge Suurjärve kaldal (Allan Männi)

                                          Pilt 13.  Sanderi näidislõuna (Allan Männi)

Täname Lättemäe talu pererahvast !!!

8. Alternatiivne jooksulaager Rõuge kuplite vahel

Kuulake! Ja vaadake! Kõikide maade alternatiivsed jooksjad! Aeg on ühineda ja pidada maha järjekordne tülikas, aeganõudev ja sportlikku vormi hävitav orjatöö ja nelja-minuti-kilomeetri-laager. See kord toimub see püha üritus Rõuge kandi ürgsetel maastikel. See on piirkond, kus on maha peetud näiteks Eesti maanteesõidu meistrivõistlused rattasõidus ehk ees on ootamas kuni 12% tõusunurgaga künkad ning pärismaalased. Laager on plaanis pidada ajavahemikul 27 kuni 30 juuli ja iga endast lugupidava alter-jooksja esimene ülesanne on sinna perifeeriasse oma jõududega kohale vedada. Võõrustajaks on seekord Sander. Magamistingimused sõltuvad ilmast ehk see tähendab, et kõigil kel on võimalik tuleks kaasa võtta telke ja magamiskotte (vihma korral toimub magamine majas). Pesemisvõimalused on olemas ja tõenäoliselt saame ühel õhtul väikse sauna teha. Söögi peame ise valmistama ja selleks on vajalikud tingimused tagatud. Sportliku programmi saame paika panna jooksvalt kokkuleppides, kuid legendaarne pikk kross toimub isegi kui taevast sajab surnud hanesid....kluk...kluk.  Kultuuriprogrammi põhiliseks märksõnaks on rattasõidu ajalugu ehk üritame tundma õppida selle rikkurite kestvusspordi nüansse. Liituda võiks vigased ja invaliidid, sest seda laagrit saab võtta ka kui puhkust ning seltsis on segasem (Sander ütles, et seal 2 jalgratast ka :) aga concept 2. ei ole kahjuks) Kindlasti võtke kaasa sularaha vähemalt 500 eurot...ok...oma äranägemise järgi siiski.

Kõik, kes on tulemas andke teada seda postitust kommenteerides!!!!

Mis see skoor on?

22. juuni 2012. Esimene Pärnumaa võidupüha maraton. Kuna tegemist kodumaakonna maratoniga, siis arvasin, et peaks seal ära käima (kui sündmustest ette rutata, siis maratoni teises pooles minu liikumiskiirus käimisest väga palju ei erinenudki). Lisaks minule ei pidanud paljuks kuumal suvepäeval maratoni joosta Kristo Reinsalu, Reget Roomet ja veel 101 inimest (ei olnud Riigikogu, vaid täiesti normaalsed inimesed) Maratoni start anti Torist Sõjameeste mälestuskiriku kõrvalt, kus keskpäeval oli mälestusjumalateenistus hukkunud sõjameestele. Hea jooksuõnne nimel tegin kirikus väikese annetuse (aga kui veel korra sündmustest ette rutata, siis annetuse suurus jäi ilmselgelt puudulikuks või ei jõudnud kõrgemate jõududeni). 
Nagu heaks traditsiooniks on saanud arutavad jooksjad, kel jalg vähegi joosta kannatab, enne starti, milline taktika tuleks valida. Kristo arvas, et 4.10 oleks paras, kuna alles eile olid 10000 meetri Eesti meistrivõistlused. Reget arvas, et 4.00 oleks OK. Mina tahtsin 3.50. Aga võistlus näitas, et stardis oli minust veel suuremaid optimiste. Võidutuled süüdatud ning suurtel valgetel isadel tiir kalmistul tehtud, oli aeg ka meil Pärnu poole teele asuda. Peale stardipauku hakkas tempot tegema ja minul Kristol ning Regetil ees ära libisema üks tundmatu tegelane. Meie jooksime kilomeetreid 3.42 kuni 3.50. Eesolija ilmselt 3.40 ja natuke kiiremini. Mõne kilomeetriga kasvas jooksiku ja jälitajate vahe 30 sekundini ning sellele tasemele see ka jäi, kuni umbes 15. km jooksiku kinni püüdsime ja kohe ka maha raputasime. Hiljme saime teada, et optimistik härrasmees oli meie lõunanaaber (ajaloolistel põhjustel ei ole lätlastel sugugi mitte vähem põhjust Võidupüha tähistada kui eestlastel). Meid saatva jalgratturi rattakompuuter näitas päikese käes +31.
 
Tempo oli soodne veel kõigile.

Meie taga sõitev rattur varustas meid joogi-ja jahutusveega. Mina ja Reget kasutasime seda võimalust suurima heameelega. Kristo eetilised ja sportlikud tõekspidamised ei lubanud tal seda abi vastu võtta ning ta piirudus amtetlikes teeninduspunktides jagatava joogiga. Lisaks haris Kristo mind ja Regetit võistlusmääruste teemal ning teatas, et SEB maratonil saaksime disklafi. Aga kuna hetkel me ei jooksnud SEB maratonil vaid „külamaratonil“, siis jätkasime kõrvalise abi kasutamist. 17. km paiku läks Regetil raskeks. Jäime ette Kristoga kahekesi. Tempo stabiilselt 3.50 ja natuke kiirem. Kristo pulss 160-164. Kristo ei taha ennast „tühjaks tõmmata“ ja pakub mulle, et võin kiiremini joosta kui tahan. Mulle tempo veel sobis. Samas oli tore kuulda, et ei tehta takistusi kui peaksin avaldama soovi natuke sammu lisada.
 

Jõuame poolele maale. (Foto: 2 Silla klubi)

Läheme teisele poolele. (Foto: 2 Silla klubi) 

Poolele maale lähenedes õnnestub mul suure kiiruse pealt parem trajektoor valida kui Kristol ning seega läbin poolmaratoni tähise esimesena ajaga 1.19.31. Suundume metsavahe teedele. Kohati suured kivid maa seest välja turritamas ja jooksjad ootamas, kes nende taha koperdaks. Aga mina ei koperdanud (mida just sageli ei juhtu). Paar lahtise liivaga lõiku, mis mitte just kõige parema enesetundega jooksmisel tunduvad eriti koledad. Krsito pulss on tõusnud 170ni. 28. km lõppeb metsavahe lõik ja lõppeb ka minu jooks. Päris kuvaldat ei saanud aga üle keskmise suurusega haamri küll. Õigel ajal oskasin punnitamise lõpetada ja seega pääsesin olukorrast, kus poleks liikunud edasi ega tagasi. Edasine oli omas mullis kulgemine. Teeninduspunktides vestlesin köögitoimkondadega ja tutvusin põhjalikult pakutavate suupistete assortiiga. 33. km oli jahutuseks veetünn, kuhu suurema heameelega pea sisse kastsin (tegin oma Watergate`i). Vallikääru ümbruses tiirutades võtsin viisakalt tee äärde, et kiiremini liikuvatele Soome turistidele ja kepikõndijatele jalgu ei jääks. Rannaparki jõudes oleksin tahtnud tossud jalast ära võtta, varjulises kohas pingile istuda ja vaadata kuidas elu omasoodu veereb. Aga vast on selleks tulevikus ka aega (kuigi nii sooja ilma ei pruugi sel suvel enam tulla). Täna katsun siiski kuidagimoodi Rüütli platsile jõuda. Viimase teeninduspunkti lähedal Pärnu Kuursaali ees oli väga ahvatlev purskkaev. Sel hetkel ei oleks olnud midagi meeldivamat kui jalgupidi sinna sisse ronida ja külmal veel lasta pähe voolata. Purskkaevu konstruktsiooni lähemalt takseerides jõudsin järeldusele, et kui ma sinna sisse ronin, siis ei pruugi ma sügava põhja tõttu seal välja saada või see pääsemine võib olla seotud üliinimliku jõupingutusega. See plaan jäi siis ka ainult mõtte tasemele.

2.45.58 oli möödunud stardipaugust kui ületasin finišijoone Rüütli platsil. Alates 30. km olin jooksnud kilomeetreid 4.10-4.15 ning kui teeninduspunkt jäi vahepeale siis 4.30.

Au võitjatele. Krsito on meesveteranide noorema vanuseklassi esindaja kohta väga heas hoos. Eelmisel päeval 10000 m jooks, liivaste metsavahe lõikudega ning käänuliste teedega rada, +25 kraadi ja kui see ei takista joosta maratoni varuga 2.41, siis võime sügisel oodata Krsitolt kindlasti tulemust alla 2.30 ning loodan, et visa jooksumees jõuab maratoni Eesti meistrivõistlustel lõpuks ometi poodiumile.

Maailma lõpus on kohvik, kus ükskord kohtume kõik...

Nii laulis Vennaskond pidades silmas teispoolsust. Ööjooksu pooliku lõpus siiski kohvikut ei olnud ja isegi leivakäärukest näljasele jooksjale ei leidunud (ainult makaronid olid). Seda jama on keeruline kommenteerida (ja see ei ole kriitika korraldajatele). Ma teadsin,et need tossud mida ma kuldraja läbimisel peaksin saama, lähevad mulle üsna kalliks maksma. Tegelikult polnud ma valmis nii pikka distantsi kiiresti läbima kuid ei oodanud sellist košmaari. Kuni kolmanda kilomeetrini olin pundis koos Kaupo, Elari ja Vinogradoviga kuid Kastani tänava 180 kraadisel maha pöördel valisin vale trajektoori ja pundiga jäi väike vahe. Kuna algus oli kiire olnud siis otsustasin neile järgi mitte kiirendada. Tempo hakkas järjekindlat langema ja vähe sellest hakkas ka pistma. Oli vist seitsmes kilomeeter kui Kristo Reinsalu mind kätte sai ja temaga jooksime koos neli versta ning vaheajad olid 3 ja poole minuti kandis. Tundus, et nii peaks olema hea kuid ei. Tosin kilomeetrit selja taga oli kurk kuiva võitu ja võtsin lonksu juua. Reinsaluga jäi vahe ja ta läks vaikselt kuid kindlat. Hiljem möödusid minust veel 2 välisvõistlejat. Seitse kilomeetrit enne lõppu hakkas tempo juba päris naljakaks minema ning kõht läks tühjaks aga midagi peale söölakurgi midagi ei pakutud (õige ka ega see mingi maraton pole). Ega ma viimastel kilomeetritel ei pingutanud ka enam aga tõele au andes olid jalad pehmed. Viimane kilomeeteri pidin siiski vähe kiiremini liigutama kuid lõpus oli ka noor Košelev must kiirem. See oli vist mu elu kõige kehvem poolmaraton. Põhjusteks toon selle, et olen psühholoogiliselt nõrk, polnud teinud pikemaid treeninguid ja sõin ilmselt liiga vähe.

Viljandi ja Tartu...

Viljandi...

Niisiis hooaeg algas legendaarsel võiduajamisel ümber Viljandi lombi. Kuni männimäe tõusuni olid kõik tugevamad koos ja isegi enda üllatuseks olin seal esimeste hulgas ilma suurema kangutamiseta. Kits ja teised vaatasid üksteisele otsa ning selle kasutas ära Hasso, kes napsas teiste eest vahefiniši võidu. Tõusu peal otsustasin natuke tagasi hoida kartes algtempoga endale liiga teha. Enne sohu keeramist oli kõik väga heas korras aga see aasta olid need lauatükid seal poriloikude vahel kuidagi väga lühikesed ja libedad. Ei õnnestunud mul nendele lauajuppidele pihta saada ning kui ma sohust välja sain olin nabani porine või vähemalt mu tossud nägid välja nagu raiped. Ega edasigi kergemaks ei läinud vaid asi läks alternatiivsemaks. Tuleb tunnistada, et olen pehme poisike, sest ei sobi mulle kartulipõlla peal vastu tuult kargamine. Ivar Ivanovile see aga sobib, sest kui olin ühe põllu nurga peal vale trajektoori valinud, see kergelt kõverjalgne Võru mies oma kandu mulle näitas. Ka jooksu teisel poolel ei suutnud ennast heas mõttes üllatada ning koos Ivanoviga jooksis härra Õiglane mult eest ära. Kui Mart tagasi staadionile jõudis oli aega kulunud juba üle 40 minuti ja seega ligi kahe minuti jagu liiga palju, et poiss võiks rahulolevalt üle joone "sea"-sörkida. Siiski ainuke ja seega parim alter-poiss.

                                                Pilt 1: Siis oli tempo soodne minulegi...

Tartu....

Heade mõtete linna koolinud olümpiajooks oli uue udupeene linna sarja esimeseks etapiks. Olin minagi läinud selle suure tossu lubaduse ohvriks. Saime Tartu Ülikoolis õpivatest jooksjatest võistkonnagi kokku kuhu kuulusid peale minu veel Deniss, Aleksei ja Sander. Tundus kõva sats kuid ka maratonitiimi meestele oli uusi jalavarje vaja.  Alustasin tagasihoidlikult ja lasin meelega esimesed viis meest minema. Suure osa distantsi jooksin koos võistkonna kaaslaste Markovi ja Košeleviga ja kuni 4. verstani oli tempo umbes selline nagu lootsin. Alates poole pealt hakkas hoog raugema ning Markov läks oma teed. Kui lõpuni oli jäänud 2 kilomeetrit siis möödus minust Kaupo Sasmin üllatusmees Priit Lehismets tuules. Kilomeeter enne finišit üritasin ennast kokku võtta, sest Lehismets oli ikka veel minu ees ja õnneks suutsin tast mööda kangutada. Joone ületasin seitsmendana ning ajaks sain 33 minutit ja 18 sekundit. Kuigi aeg pole midagi erilist siis üldjoontes jään oma enam-vähem pingutusega rahule. Loomulikult minust kiiremaid alternatiivseid ei olnud.

                                         Pilt 2: Kaks tudengit Ülikooli linna keskväljakul meeldivalt aega veetmas...

Hamburgi maratonil 2012

Aprilli viimasel nädalavahetusel viibisid kaks alternatiivset tippharrastajat :) Allan ja Sander välislähetuses Saksamaal Hamburgis, et läbida seal 42,195 km tänavaid nii nobedalt kui hetke füüsiline ja vaimne seisund seda lubavad. Siinkirjutaja eesmärgiks oli jõuda finišisse uut isiklikku rekordit tähistava 2t30minutiga, aga kõigest järjekorrast.

Maratoni eelne öö oli rahulik, hommikul ärgates oli sees mõnus ootusärevus, jalad kerged ja enesetunne hea, tunndus, et täna võib midagi tulla. Stardipaika jõudsime õigeaegselt, kerge soojendus, vastastikune edusoovimine kaaskannataja Tarmo Reitsnikuga ja starti. Esimese km lõpus näitas kell 3min 28sek, kõik oli ornungis. Järgnevad km möödusid üsnagi kergel sammul ja soodsa tempoga. Rahvast oli raja ääres murdu ja kõik ergutasid- tekkis tahtmine pealtvaatajatele patsu lüüa ja kaasaelamise eest tänutäheks kummardada, aga püüdisn oma emotsioone taltsutada ja keskenduda missiooni täitmisele. Niisiis, umbes 10.km paiku jõudsin järele nr 51 kandvale konkurendile, kellega vaheldumisi vedades läbisime distantsi umbes 30.km-ni, vahepeal oli meiega liitunud veel üks jooksja, kes haakis ennast meile sappa 4-5 liikmelisest grupist, mille olime ühise jõupingutuse tulemusena kinni püüdnud. Ahjaa, vahepeal läbitud poolmaratoni vaheaeg oli 1t13min7sek, mis lisas motivatsiooi, mõtlesin, et kui isegi teisel poolel ära kukun, siis 2t 30min jõuan ikka joosta. Aga peagi sai mu enesekindlus esimese hoobi, kahel konkurendil pidin laskma minna, tõele au andes oli tempo veidi kiirem kui plaanitud ja seega veel suurt ärevust ei tekkinud, mõtlesin, et kui suudan jätkata 3.32ga km kohta, siis ju kõik OK. Järgenvad km läbisin aga 3.34ga, ärevus suurenes, iseenesest varu plaanitust aeglasamalt joosta oli ju rohkem kui küll....34. km lõpus näitas kell km ajaks 3.40, aga see tuli juba raskelt ja tundus, et edasi hakkab tempo ainult langema, sigines pähe juurdlus, kuidas edasi, aga siis see tuligi (endalegi veidi ootamatult)...jäin seisma ja hakkasin jalutama, KATKESTAMINE! Hetkeks oli hinges kergendustunne ja kahetsust polnud (nüüd mõtlen juba teisiti, aga nägu öeldakse, tagant järele tarkus on täpisteadus). Järgnes kerge jalutuskäik 35.km olevasse meditsiinipunkti, istumine villane tekk ümber ja bussi ootamine mis mind finišisse viis. Vahepeal möödus ka Allan, kelle samm oli küll raske, aga pilk kindel (lõpuks lõpetaski Allan isikliku rekordiga ja näitas, et on kõva vaimuga ja tahtejõuga jooksja, loodan, et tema jooksust kuuleme tema enda pilgu läbi juba mõnes teises pajatuses). Finišisse jõudsin vist umbes 2t pärast katkestamist...krt, oleks pidanud lõpuni kõndima, oleks kiiremini kohale jõudnud, aga noh, see selleks, jäägu see kivi korrldajate kapsaaeda. Tänud Allanile ja meid Hamburgis võõrustanud Valdurile, kellel oli kannatust mind ära oodata!!! Kõkkuvõttes võib öelda, et olen pettunud, aga iga kogemus on kogemus, tuleb sellest õppida ja edasi pürgida, ELAGU MARATON! :)

P.S. Veelkord tänud Valdurile, kelle võõrustamine oli klass omaette- hea söök, linna tutvustamine, uneaja näpistamine meie mugavaks transpordiks lennujaama jpm.

Puhkus ja treening Hispaanias

Ka mina käisin see kevad "lõunalaagris" kuid tulemustes see siiski veel ei kajastu. Nimelt viibisin ma kuni aprilli alguseni Hispaanias, Valencia autonoomse piirkonna linnas nimega Oliva. Laagrikaaslasteks olid  Pro Teamist, mis on Eesti amatöörratturitest moodustatud klubi (need musta-valge ruudulised). Seega tegin kõik jooksutrennid üksi.
Laagrisse läksime bussiga, mis ühest küljest on tüütu aga samas palju huvitavam ja ka odavam kui lennureis. Tänu sellele saan teha huvitava ülevaate läbitud Euroopa riikide teedest ja teeäärsetest peldikutest. Churhill on  kunagi öelnud, et näidake mulle riigi vanglaid ja ma ütlen teile milline on ühiskondlik olukord selles riigis. Mina ütlen, et näidake mulle riigi kiirteid ja nende äärseid käimlaid ning ma ütlen......  Läti on nagu Eesti aga kehvem ja Leedu on igav. Poola liiklus on aga elamus omaette. Kuigi viimasel ajal on seal kõvasti suuri kiirteeid ehitama hakkatud, on liikluse olukord ohutuse poole pealt päris ekstreemne. Tallinn-Tartu oma kurvide ja topeltmöödasõitudega on selle kõrval poisike. Lisaks sellele,et osa teid on hukkas tuleb seal ikkagi maanteemaksu maksta, mis käib mingi erilise kiibiga kasti abil mille soetamiseks on teatud erilised müügiputkad ja bensukad ning paberimajanduse täitmine võib aega võtta tunde (seda juhul kui on tegemist haagisega). Tõeliselt arenenud riigi mulje jätab Saksamaa- kiired ja korralikud teed, puhtad bensukad ja jne... Prantsusmaa kiirteed on küll head aga seal tuleb nendel sõitmise eest päris korralikult ka tasuda. Eriliseks kogemuseks on Prantsusmaa kiirteede ääres paiknevad avalikud käimlad- sellised nostalgia puhanguid esiletoovad "suusahüppaja" jalakohtadega augud põrandas, mis on pärast päevi bussis istudes veedetud aega üsnagi heaks treeninguks. Ka Hispaania teed on üsna head kuid sarnaselt naaberriigile ka rahaliselt kulukad.
Oliva linn on asub vahemere ääres ning eriliseks teeb selle piirkonna rannikuäärsed künkad, mille absoluutne kõrgus pole väga muljetavaldav kuid näiteks ratturitele on väga heaks treeningpaigaks. Näiteks asub seal mitmeid tõuse mida on aegade jooksul läbitud ka kuulsa Vuelta käigus. Ka kliima on kevadisel perioodil täpselt paras treeninguteks, sest pole liiga palav ja sajab harva. Meie laagri ajal kõikus temperatuur 15 kuni 24 kraadi vahel ning oli kaks vihma päeva. Laagertajad paigutati majadesse Oliva vanalinnas, mis asub ka põhimõtteliselt küngaste otsas ja nõlvadel. See tähendas, et iga treeningu lõpus oli üks korralik "põnts". Kuna vanalinn oli ehitatud keskajal siis olid kõik tänavad väga kitsad ja ma ei näinud seal olles ühtegi sõidukit millel poleks mõlke või kriime.Samas oli seltskond väga tore ja koosnes peamiselt headest sportlastest, kes olid ühtlasi ka head inimesena.Kohalikud tundusid väga viisakate rahulikena kuid pidev manjana ja siesta välja arvata. Lisaks treeningutele tegime ka väikse Turismireisi Valencia linna.
Jooksutreeninguks olid olemas staadion (mida kasutasin küll ainult 2 korda, sest pühade ajal ei lenda seal ka kärpsed), kergliiklusteed siledal maal, rajad mägedes ning vahemere liivane ja mõnus rannik. Kuna jaanuar ja veebruar Eestis olid mul jooksukilomeetrite poolest üsna kasinad siis kasutasin seda laagrit pigem põhjaladumiseks ning intensiivseid treeninguid tegin vähe.Tänu oma ratturitest laagrikaaslastele sain kahel korral kaasas käija ka rattatreeningutel, millest ükstoimus ka mägedes. Kommentaariks võib öelda, et küngastest (millest pikim oli ligi 20 km. pikka ja kuni 6-7% tõusunurgaga) sain ülesse aga huljaks ja kiireks laskumiseks avatud liiklusega mägiteedel, mul veel piisav julgus puudus. Kokku jooksin ma kahe ja poole nädalaga 350 km. ning lisaks ka140 km. sadulas.Tänu pisivigastusele, mis ilmselt oli tingitud liiga järsust koormuse tõstmisest, läks kaotsi kaks treeningpäeva.

II Akadeemiliste organisatsioonide kevadjooks tehti ära!!!

Tere alternatiivsed sõbrad!

Enne kui hakkan rääkima toimund võistlusest, lisan siia lingi kus on kirjas organisatsioonid mis saavad vastaval võistlusel osaleda - http://ak.org.ee/ . Nii, et kui soovid sellel võistlusel osaleda juba 2013 aastal,  pead liituma neist ühega ;).
Võistlus toimus 18 aprilli õhtupoolikul Tartu Toomemäel . Oli ilus kevadpäev, eriti ilus tundus see võrreldes 2 eelneva päevaga, mis suht sombused olid.  Meeste start anti esialgsest plaanist veidi hiljem ca 18.40. Esimese kilomeetri järel oli selge, et Mart Andressoni teist järjestikust võitu suudab  väärata vaid vanajumal ise. Peakorraldajast - magistritöölisest Alo Rannale oli kehva treenitusega 

4 km pisut liialt pikk ja jooks kujunes taktikaliselt pigem 2 koha hoidmiseks. Võrreldes 2011 aastaga oli aeg 44 sekundit kehvem. Aga tol võistlusel polnud tulemus tähtis. Pronksi teenis EÜS Põhjala vilistlane Kaarel Piip. Selle üle oli väga hea meel, kuna aasta varem oli ÜS Raimla liige Olari Orm tema eest pronksi võtnud. Finišisse jooksis 14 meest - võrreldes 2011 aastaga oli 3 jooksjat vähem. Aasta varem toimus jooks 26 aprill kui oli palju soojem ja samaaegselt toimusid ka Tartu Kevadpäevad.

                             

Positiivselt üllatasid naised kuna naisi jooksis 11, mida oli 4 võrra rohkem kui 2011. Naiste start anti ~19.07. Teist aastat järjest võitis korp! Amicitiast Piret Toome. Palju õnne veelkord!!! ;)

Hõbeda võitis Laura Alhonsalo EÜS Põhjala esinduses ja pronks läks Pille Säälikule samuti C! Amicitiast.  

2012 suutsid võistkondlikult tiitlikaitsjad tiitleid kaitsta. Rändkarikas jäi taaskordselt ÜS Liivika ja C! Amicitia valdusesse.

Kokkuvõtteks võib öelda, et osalejate arv 25 pole paha, aga alati võiks suurem olla. Kevadjooks alles on kujunemas suuremaks traditsiooniliseks ettevõtmiseks. Head meelt tegid alternatiivsed sõbrad, kes võistluspäeval kenasti appi tulid. Eriti head meelt tegi, et päike paistis ja inimestel naeratus näol oli :). 

Aga nüüd  nautigem klõpse mis Hr. Ragnar Lipp tegi!!!

Soojendusring raja tutvustamiseks

Rõõmsameelsed osalejad ;)

Meeste esikolmik pingutamas

2 kordne võitja ksv! Andresson finišeerumas Toomkirikus

Naiste 2 km start

vil! Piret Toome tiitlit kaitsmas

....

ksv!! Rand ja Andresson + vil! Piip

Naiste esikolmik

Organisatsioonide arvestuses rändkarika säilitanud ÜS Liivika ja C! Amicitia esindused

;)

Kohtume juba järgmisel aastal!!!!!!!!