Aprilli viimasel nädalavahetusel viibisid kaks alternatiivset tippharrastajat :) Allan ja Sander välislähetuses Saksamaal Hamburgis, et läbida seal 42,195 km tänavaid nii nobedalt kui hetke füüsiline ja vaimne seisund seda lubavad. Siinkirjutaja eesmärgiks oli jõuda finišisse uut isiklikku rekordit tähistava 2t30minutiga, aga kõigest järjekorrast.
Maratoni eelne öö oli rahulik, hommikul ärgates oli sees mõnus ootusärevus, jalad kerged ja enesetunne hea, tunndus, et täna võib midagi tulla. Stardipaika jõudsime õigeaegselt, kerge soojendus, vastastikune edusoovimine kaaskannataja Tarmo Reitsnikuga ja starti. Esimese km lõpus näitas kell 3min 28sek, kõik oli ornungis. Järgnevad km möödusid üsnagi kergel sammul ja soodsa tempoga. Rahvast oli raja ääres murdu ja kõik ergutasid- tekkis tahtmine pealtvaatajatele patsu lüüa ja kaasaelamise eest tänutäheks kummardada, aga püüdisn oma emotsioone taltsutada ja keskenduda missiooni täitmisele. Niisiis, umbes 10.km paiku jõudsin järele nr 51 kandvale konkurendile, kellega vaheldumisi vedades läbisime distantsi umbes 30.km-ni, vahepeal oli meiega liitunud veel üks jooksja, kes haakis ennast meile sappa 4-5 liikmelisest grupist, mille olime ühise jõupingutuse tulemusena kinni püüdnud. Ahjaa, vahepeal läbitud poolmaratoni vaheaeg oli 1t13min7sek, mis lisas motivatsiooi, mõtlesin, et kui isegi teisel poolel ära kukun, siis 2t 30min jõuan ikka joosta. Aga peagi sai mu enesekindlus esimese hoobi, kahel konkurendil pidin laskma minna, tõele au andes oli tempo veidi kiirem kui plaanitud ja seega veel suurt ärevust ei tekkinud, mõtlesin, et kui suudan jätkata 3.32ga km kohta, siis ju kõik OK. Järgenvad km läbisin aga 3.34ga, ärevus suurenes, iseenesest varu plaanitust aeglasamalt joosta oli ju rohkem kui küll....34. km lõpus näitas kell km ajaks 3.40, aga see tuli juba raskelt ja tundus, et edasi hakkab tempo ainult langema, sigines pähe juurdlus, kuidas edasi, aga siis see tuligi (endalegi veidi ootamatult)...jäin seisma ja hakkasin jalutama, KATKESTAMINE! Hetkeks oli hinges kergendustunne ja kahetsust polnud (nüüd mõtlen juba teisiti, aga nägu öeldakse, tagant järele tarkus on täpisteadus). Järgnes kerge jalutuskäik 35.km olevasse meditsiinipunkti, istumine villane tekk ümber ja bussi ootamine mis mind finišisse viis. Vahepeal möödus ka Allan, kelle samm oli küll raske, aga pilk kindel (lõpuks lõpetaski Allan isikliku rekordiga ja näitas, et on kõva vaimuga ja tahtejõuga jooksja, loodan, et tema jooksust kuuleme tema enda pilgu läbi juba mõnes teises pajatuses). Finišisse jõudsin vist umbes 2t pärast katkestamist...krt, oleks pidanud lõpuni kõndima, oleks kiiremini kohale jõudnud, aga noh, see selleks, jäägu see kivi korrldajate kapsaaeda. Tänud Allanile ja meid Hamburgis võõrustanud Valdurile, kellel oli kannatust mind ära oodata!!! Kõkkuvõttes võib öelda, et olen pettunud, aga iga kogemus on kogemus, tuleb sellest õppida ja edasi pürgida, ELAGU MARATON! :)
P.S. Veelkord tänud Valdurile, kelle võõrustamine oli klass omaette- hea söök, linna tutvustamine, uneaja näpistamine meie mugavaks transpordiks lennujaama jpm.
Thursday, May 3, 2012
Wednesday, May 2, 2012
Puhkus ja treening Hispaanias
Ka mina käisin see kevad "lõunalaagris" kuid tulemustes see siiski veel ei kajastu. Nimelt viibisin ma kuni aprilli alguseni Hispaanias, Valencia autonoomse piirkonna linnas nimega Oliva. Laagrikaaslasteks olid Pro Teamist, mis on Eesti amatöörratturitest moodustatud klubi (need musta-valge ruudulised). Seega tegin kõik jooksutrennid üksi.
Laagrisse läksime bussiga, mis ühest küljest on tüütu aga samas palju huvitavam ja ka odavam kui lennureis. Tänu sellele saan teha huvitava ülevaate läbitud Euroopa riikide teedest ja teeäärsetest peldikutest. Churhill on kunagi öelnud, et näidake mulle riigi vanglaid ja ma ütlen teile milline on ühiskondlik olukord selles riigis. Mina ütlen, et näidake mulle riigi kiirteid ja nende äärseid käimlaid ning ma ütlen...... Läti on nagu Eesti aga kehvem ja Leedu on igav. Poola liiklus on aga elamus omaette. Kuigi viimasel ajal on seal kõvasti suuri kiirteeid ehitama hakkatud, on liikluse olukord ohutuse poole pealt päris ekstreemne. Tallinn-Tartu oma kurvide ja topeltmöödasõitudega on selle kõrval poisike. Lisaks sellele,et osa teid on hukkas tuleb seal ikkagi maanteemaksu maksta, mis käib mingi erilise kiibiga kasti abil mille soetamiseks on teatud erilised müügiputkad ja bensukad ning paberimajanduse täitmine võib aega võtta tunde (seda juhul kui on tegemist haagisega). Tõeliselt arenenud riigi mulje jätab Saksamaa- kiired ja korralikud teed, puhtad bensukad ja jne... Prantsusmaa kiirteed on küll head aga seal tuleb nendel sõitmise eest päris korralikult ka tasuda. Eriliseks kogemuseks on Prantsusmaa kiirteede ääres paiknevad avalikud käimlad- sellised nostalgia puhanguid esiletoovad "suusahüppaja" jalakohtadega augud põrandas, mis on pärast päevi bussis istudes veedetud aega üsnagi heaks treeninguks. Ka Hispaania teed on üsna head kuid sarnaselt naaberriigile ka rahaliselt kulukad.
Oliva linn on asub vahemere ääres ning eriliseks teeb selle piirkonna rannikuäärsed künkad, mille absoluutne kõrgus pole väga muljetavaldav kuid näiteks ratturitele on väga heaks treeningpaigaks. Näiteks asub seal mitmeid tõuse mida on aegade jooksul läbitud ka kuulsa Vuelta käigus. Ka kliima on kevadisel perioodil täpselt paras treeninguteks, sest pole liiga palav ja sajab harva. Meie laagri ajal kõikus temperatuur 15 kuni 24 kraadi vahel ning oli kaks vihma päeva. Laagertajad paigutati majadesse Oliva vanalinnas, mis asub ka põhimõtteliselt küngaste otsas ja nõlvadel. See tähendas, et iga treeningu lõpus oli üks korralik "põnts". Kuna vanalinn oli ehitatud keskajal siis olid kõik tänavad väga kitsad ja ma ei näinud seal olles ühtegi sõidukit millel poleks mõlke või kriime.Samas oli seltskond väga tore ja koosnes peamiselt headest sportlastest, kes olid ühtlasi ka head inimesena.Kohalikud tundusid väga viisakate rahulikena kuid pidev manjana ja siesta välja arvata. Lisaks treeningutele tegime ka väikse Turismireisi Valencia linna.
Jooksutreeninguks olid olemas staadion (mida kasutasin küll ainult 2 korda, sest pühade ajal ei lenda seal ka kärpsed), kergliiklusteed siledal maal, rajad mägedes ning vahemere liivane ja mõnus rannik. Kuna jaanuar ja veebruar Eestis olid mul jooksukilomeetrite poolest üsna kasinad siis kasutasin seda laagrit pigem põhjaladumiseks ning intensiivseid treeninguid tegin vähe.Tänu oma ratturitest laagrikaaslastele sain kahel korral kaasas käija ka rattatreeningutel, millest ükstoimus ka mägedes. Kommentaariks võib öelda, et küngastest (millest pikim oli ligi 20 km. pikka ja kuni 6-7% tõusunurgaga) sain ülesse aga huljaks ja kiireks laskumiseks avatud liiklusega mägiteedel, mul veel piisav julgus puudus. Kokku jooksin ma kahe ja poole nädalaga 350 km. ning lisaks ka140 km. sadulas.Tänu pisivigastusele, mis ilmselt oli tingitud liiga järsust koormuse tõstmisest, läks kaotsi kaks treeningpäeva.
Laagrisse läksime bussiga, mis ühest küljest on tüütu aga samas palju huvitavam ja ka odavam kui lennureis. Tänu sellele saan teha huvitava ülevaate läbitud Euroopa riikide teedest ja teeäärsetest peldikutest. Churhill on kunagi öelnud, et näidake mulle riigi vanglaid ja ma ütlen teile milline on ühiskondlik olukord selles riigis. Mina ütlen, et näidake mulle riigi kiirteid ja nende äärseid käimlaid ning ma ütlen...... Läti on nagu Eesti aga kehvem ja Leedu on igav. Poola liiklus on aga elamus omaette. Kuigi viimasel ajal on seal kõvasti suuri kiirteeid ehitama hakkatud, on liikluse olukord ohutuse poole pealt päris ekstreemne. Tallinn-Tartu oma kurvide ja topeltmöödasõitudega on selle kõrval poisike. Lisaks sellele,et osa teid on hukkas tuleb seal ikkagi maanteemaksu maksta, mis käib mingi erilise kiibiga kasti abil mille soetamiseks on teatud erilised müügiputkad ja bensukad ning paberimajanduse täitmine võib aega võtta tunde (seda juhul kui on tegemist haagisega). Tõeliselt arenenud riigi mulje jätab Saksamaa- kiired ja korralikud teed, puhtad bensukad ja jne... Prantsusmaa kiirteed on küll head aga seal tuleb nendel sõitmise eest päris korralikult ka tasuda. Eriliseks kogemuseks on Prantsusmaa kiirteede ääres paiknevad avalikud käimlad- sellised nostalgia puhanguid esiletoovad "suusahüppaja" jalakohtadega augud põrandas, mis on pärast päevi bussis istudes veedetud aega üsnagi heaks treeninguks. Ka Hispaania teed on üsna head kuid sarnaselt naaberriigile ka rahaliselt kulukad.
Oliva linn on asub vahemere ääres ning eriliseks teeb selle piirkonna rannikuäärsed künkad, mille absoluutne kõrgus pole väga muljetavaldav kuid näiteks ratturitele on väga heaks treeningpaigaks. Näiteks asub seal mitmeid tõuse mida on aegade jooksul läbitud ka kuulsa Vuelta käigus. Ka kliima on kevadisel perioodil täpselt paras treeninguteks, sest pole liiga palav ja sajab harva. Meie laagri ajal kõikus temperatuur 15 kuni 24 kraadi vahel ning oli kaks vihma päeva. Laagertajad paigutati majadesse Oliva vanalinnas, mis asub ka põhimõtteliselt küngaste otsas ja nõlvadel. See tähendas, et iga treeningu lõpus oli üks korralik "põnts". Kuna vanalinn oli ehitatud keskajal siis olid kõik tänavad väga kitsad ja ma ei näinud seal olles ühtegi sõidukit millel poleks mõlke või kriime.Samas oli seltskond väga tore ja koosnes peamiselt headest sportlastest, kes olid ühtlasi ka head inimesena.Kohalikud tundusid väga viisakate rahulikena kuid pidev manjana ja siesta välja arvata. Lisaks treeningutele tegime ka väikse Turismireisi Valencia linna.
Jooksutreeninguks olid olemas staadion (mida kasutasin küll ainult 2 korda, sest pühade ajal ei lenda seal ka kärpsed), kergliiklusteed siledal maal, rajad mägedes ning vahemere liivane ja mõnus rannik. Kuna jaanuar ja veebruar Eestis olid mul jooksukilomeetrite poolest üsna kasinad siis kasutasin seda laagrit pigem põhjaladumiseks ning intensiivseid treeninguid tegin vähe.Tänu oma ratturitest laagrikaaslastele sain kahel korral kaasas käija ka rattatreeningutel, millest ükstoimus ka mägedes. Kommentaariks võib öelda, et küngastest (millest pikim oli ligi 20 km. pikka ja kuni 6-7% tõusunurgaga) sain ülesse aga huljaks ja kiireks laskumiseks avatud liiklusega mägiteedel, mul veel piisav julgus puudus. Kokku jooksin ma kahe ja poole nädalaga 350 km. ning lisaks ka140 km. sadulas.Tänu pisivigastusele, mis ilmselt oli tingitud liiga järsust koormuse tõstmisest, läks kaotsi kaks treeningpäeva.
Subscribe to:
Posts (Atom)