1.mai ja on mõnihetk
enne keskpäeva- avastan ennast jälle Viljandi Suurjooksu stardist. Tuhat mõtet
lipsab peast läbi ...miks küll jälle...liiga vara...kurat jälle Viljandi....orikas....anname
hagu.... Ning siis ei ole muud, kui kannatada. Üks õige jooksumees teab, et Viljandis
tagasi ei hoita. Eriti kehtib see esimese 2 km kohta. Ma tõesti ei saa aru,
miks ikka ja jälle selle vana reha otsa on vaja asutuda, kuid sel aastal
astusin ja UHKELT... Jõudnud legendaarse tõusu algusesse: enesetunne ja kergus kadunud- asendunud on
tundetud jalad ja kandu näitavad kaaslased...leian end alternatiivsel
rukkipõllul ja ON mida lõigata...
Lõikus
kestis hetkeni ,kuni leidsin end käega viljandijärve mudas sonkivat....(tänan
;) altersõber Kaisi altersoovituse eest vasakule hoida.Lootsin, et nüüd saab
minna ainult paremaks, kuid .........Viljandi on teistsugune võistlus. Enesetunne paraneb...nad on vist liiga
kaugele jõudnud....kuid üritan gaasile vajutada ja seljad tulevad , aeglaselt
aga tulevad mulle vastu. Nii, üks käes kes järgmine ...Košelev väga hea....ai
va kaevur istub mul sabas...no lähme siis ...järmine on Lehismets kelle me
kätte saime...ehk pääsen minema- vajutan gaasi. Mõtete virrvarr...Kosa teeb pika lõpu,,Lehka
üritab statal..kuis jalad...kas jaksan.. ....mis mulle jääb......millal ...ei
enne paneme gaasi põhja..vara veel...või nüüd....proovime... Umbes sellise mõttekäigu rikub hea sõbra
Kits „rattur“ Keio hüüd : mine nüüd! Jõudu ja tahtmist on ning kiirus tõuseb
...ehk pääsen eest. Ei, on teine lõikusaeg (liigse agarusega ja tempo
muutmisega lõi piste maksapiirkonda, ja tempo ei olnud soodne enam kõigile).
Gaas maha ja Kosa võtis ohjad üle- seda,mis nüüd juhtus (viimase 2 km) ei
unusta ma niipea. Lühidalt-Kosa tegi oma pika lõpu ja pääses eest ning Lehka
sooritas kenakese spurdi ning võttis viimase 20 cm oma. IKALDUS.
Eelnevalt kirjeldatud võistlus on selgelt minu
alternatiivsetest ämbritest kõige kopsakam- kuid vähemalt ma tean seda ;)
04.mai pealelõunane aeg Helsinki olümpiastaadioni
lähistel. Stardijoon on paari meetri kaugusel ja jälle tuttavad sekundi
lugemised..3..2....1....GO!
21,1 km pikkune vahelduva maastikuga Helsinki linna
poolmaraton on saanud alguse...seda jooksu võiks iseloomustada lihtsalt. Tuleb
joosta targalt, võimalikult aeglaselt ja
võimalikult ette..ei muud. Targalt, mitte nii nagu Viljandis. Et kõnealune
võistlus on soomes parajasti ajastatud erinevate meistrivõistluste vahel ja
parimad on juba häid aegu saanud kirja erinevatel linnajooksudel üle euroopas siis
selles jooksus tippjooksjad puuduvad....ehk paras alterüritus minule.
Joostud on juba nii 5 km, kui leidsin end
ukerdamas ühes tihedas haljasala hekis...Kurat jälle mingi lollus...kuidas ma
siia sain....pidin ju targalt jooksma...
Juhtus: kurv, nii kus see trass läheb
ahah sealt...seljatagant....kus need rajanäitajad on..aa nüüd avastasite...ok
tagasi ei lähe lähen siit läbi heki..kurat hekk on tihe...ei saa läbi....olen
poolröötsakil hekil......hetk hiljem kihutan hekis veedetud aega tagasi tegema,
sest soomlane ei oota...
Targalt joostud ...mõtlen endamisi ja otsustan, et
alates sellest hetkest ei vea ma jalatäit ...jooksen targalt. Et juhtmuul üritas distantsikäigus minult
eestpageda rohkem kui 3 korda ..tegi ta need vahespurdid siiski liiga lühikesed
ja tasasel rajaosal..otsustasin, et kui tahan minema saada peab vajutama tõusul
ja hoopis teravamalt, kui see härra teha on püüdnud....olen jõunudud 18 km ni
ja tõusul teen seda mis plaanis oli...väga hea...eest ära... nüüd on jalgades ka kerget väsimust ja
kangust...aga kannatan ära...1,11,12 (aeg on üllatus- 36 sek kehvem kui ametlik
isiklik).
See annab lootust sooritada alternatiivseid hüppeid tundmatusse...loodan , et vähemalt selleks aastaks on muda ja hekkidega asjad klaaritud.
Soovin alternatiivseid takistusi kõigile seltsimeestele!
