Lääne-Virumaa meistrivõistlused maanteejooksus ehk Rakvere rahvajooks

Päev pärast Porkuni järvejooksu oli aeg Rakvere tänavatel karke kiigutada. Soov oli Mario eeskujul oma kodumaakonna meistritiitel võtta, aga olles Porkunis hr Vulla kandu kaugelt näinud, pidin jääma realistiks ning medalist pidi piisama. Ilm oli tund enne starti ideaalilähedane, isegi nö margiilm aga enne starti tõusis tuuleke ja päike kadus pilve taha. Ka konkurents rahvajooksul kujunes tummiseks ehk letis olid idabloki välejalad Aristov ja Hvalõnski, kohalikud Vulla,Taavi Kilki ning Sasmin ja Reinart. Tundus, et sellises koosseisus ja enda saiavormi arvestades polnud põhjust kõrgeid lootuseid hellitada aga medalit tahtsin ikka.

Pilt 1. Poisid Rakveres joone taga ja valmis paugutama.

Taktika oli esimeste pundis võimalikult kaua kannatada. Esimene kilomeeter hoidsin ennast 4-5 positsioonile ja kell näitas aega 3:20, mis oli tagasihoidlik algus aga juba oli raske ning pundist kippusin maha jääma. Teine tuli 3:14, Rägavere tee ja kõik poisid olid juba läinud. Kolmanda km oli laugelt tõusva profiiliga, tempo 3:19 ja Reinart saadi kätte. Edasi kulges jooks umbes 3,5 km ulatuses lagedal tuulele avatud maanteel linna piiril, tuul loomulikult vastu ja Reinartiga kordamööda vedades suudeti hoida tempot 3:25-3.30 peal. Kuuenda versta peal oli näha, et Hvalõnski pakutud kõrge tempoga kaasaläinud Sasmin polnud taastunud Tallinna maratonist ning Vulla ja Aristov läksid oma teed. Paraku oli vahe meie ja Sasmini vahel suur ja tema kinnipüüdmine ei olnud teema. Kaheksanda kilomeetri peal Tammiku vahel oli taas lauge roomav tõus, tuli kangutada, tempo vajus juba üle 3:30 aga Reinart jäi ka maha. Viimase km jooksin 3:22 ja lõpuaeg oli pettumust valmistav 34:16. Kokkuvõttes saavutasin tagasihoidliku viienda koha ja maakonna meistrivõistluste hõbe Vulla järel oli tõsiasi. Viimati sain medali maakonna  meistrivõistlustelt 2004 ehk 12 aastat tagasi.

Pilt 2. Oi oi oi...

Pilt 3. Sõjalise viie võistluse Eesti rekordi omanik Rakvere rahvajooksu võitjana päral.

Pilt 4. Hr. Juuliku tagasitulek.

Pilt 5. Iga mees sai enda karika.

Pilt 6. Käib see hõbe kah.

Pilt 7. Medalivaru...

Legendaarseim külakas Pandivere kõrgustes

31. korda toimunud 6,2 km pikkune Porkuni järvejooks on Lääne-viru jooksukunni hr. Vulla kodujooks ehk tuli eeldada, et poiss on letis ning hõlpu pole loota. Kohale jõudes eelnev hüpotees ka tõestati. Kuna jooksu võiduks pidanuks ma Vullat edestama siis tuli ka vastav taktika valida: maantee peal initsiatiiv haarata, sest pehme peal ma pole kunagi hakkama saanud.

Rada

Esimesed kolm km kulgesid kruusa- ja asfalttee peal ja oli ka paar põntsu. Alates neljandast verstast oli rada niidetud heinamaa, metsatee ja porine mülgas. Viimane km oli taas kõvakattega ning mõnusa põntsuga.

Pildiallkirja lisamine

Enne starti mainiti, et teisel pool järve on natuke vett ja kuiva jalaga ei pruugi seekord finišisse jõuda. Tegelikult sain nö munadeni märjaks ehk raja 4. km oli 100-150 m lõik, kus vesi ulatus sõnaotseses mõttes poole sääreni ja kuiva jala oht oli välistatud täiesti.

Võistluse kulg

Esimesed kolm km jooksime koos tempoga 3:13-3.15 km kohta ja ma kiiremini ei julgenud ka. Kuna peale meie olid ainult Tamsalu suusanoored ning kohalik spordirahvas siis antud tempost piisas, et ülejäänutega korralik vahe sisse saada. Heinamaa peal ma liidriga sammu pidada ei suutnud ning varasemalt tutvustatud mudaauk võttis tempo ja jooksuisu päris ära, sest tempo langes isegi üle 4.00 km kohta. Kuna vahed olid nii eest kui tagant suured siis jooksu teine pool oli jalutamine. Vulla võitis mind üle minutise vahega. Minu lõpuaeg oli napilt lühem kui 21 minutit ja koju läksin kotitäie kodukeemiaga. Kui poriauk ja enda saiavorm välja arvata siis tegu on vägeva jooksuga ilusas maaliliste vaadetega looduses, tänud loodusele ja korraltajatele!

Targad mehed ja kiired naised

Selle sinatse aasta sügiskuu teisel nädalavahetusel tähistati Tallinnas järjekorras juba ei tea mitmendat jooksupidu. Piduliste hulgas võis liikumas märgata ka hanevennaskonna liikmeid. Lillialliku Mati on suutnud jooksude assortii sedavõrd mitmekesiseks ajada, et alterjooksjad jäid jänni kõikide distantside mehitamisega. Ehk siis sel aastal ei nähtud hanedega särke lendlemas 10 km rajal ning ajavõtuga ja ajavõtuta kepikõndijate hulgas.

Aga kõigest nüüd järgemööda.

Reedel olid kavas lastejooksud. Oma jalakesed panid seal letti Lasse ja maailma ainuke naisalteratleet Silja. Lasse poolt jälle tark jooks. Kontrollis terve tee sündmuste käiku ning lõpus võttis kindlalt teise koha seelikuga saarlase järel. Silja eesmärk oli distants mõnusalt läbi kerida, et pühapäevaseks peaesinemiseks jalad lahti saada.

Laupäeval meitest keegi stardijoonele ei asunud, sest katelde vahel kuljetamine ei tundunud piisavalt atraktiivne ning väheseid allesolevaid jalgu oli vaja säilitada pühapäevaseks pidupäevaks.

Ja viimaks oli ta käes. Hetk, mida me olime oodanud nagu 5-aastased põngerjad jõululaupäeva. Maratonihommik algas nagu need ikka kipuvad algama: ohjeldamatu möla ja taktikate planeerimisega. Kuid see maratonihommik oli teistest varasematest liigikaaslastest natuke erinev. Nimelt oli õhus tunda (nii palju kui õhku peale tuli) halvaendelist hävingu hõngu. Vaatamata sellele mindi lahingusse positiivselt meelestatuna ja püstipäi. Oma võimeid realistlikult hinnates sain juba esimeste kilomeetritega aru, et suurt kala täna ei püüa. Põllumehe laia selja taga tuulevarju otsides proovisin kuni 15. kilomeetrini kehvast olukorrast midagi head välja pigistada, kuid kilomeetrite vaheaegu ja enesetunnet arvestades ei jäänud midagi muud üle kui peale poolt maad kodinad kokku pakkida. Tõbisena 2.40 või 2.45ga üle lõpujoone roomamine ei oleks mulle midagi pakkunud. See tee on juba ammu ära käidud ja parema tervisega võin sellise ajaga külamaratonidel kuljetada. Anusääritsalikult küsides: „Mis tunne on hooaja tähtsamal etteastel rajalt maha tulla?“ Aus vastus on, et kuradi hea tunne on. Mitte sellepärast ei ole hea tunne, et vähendasin enda kannatust rajal, vaid sellepärast, et Suur Allah on mulle nii palju mõistnud andnud, et vähemalt prioriteedid olen suutnud elus paika panna. Esimesel kohal on tervis ja suure vahega tulevad muud asjad.

Umbes 8 minutit hiljem lõpetas samas koha oma päevatöö Kapitann. Ta alustas küll konservatiivse taktikaga, aga kui jalga ikka ei ole, siis pole miskit teha. Mardi kommentaar katkestamise ja linnajooksude sarjas tulemuse mitte kirja saamise kohta pakatas talupojatarkusest: „Vähemalt saan homme normaalselt trepist üles-alla liikuda. See õnnetu 100 eurot linnajooksude sarjast ei oleks üles kaalunud kehva enesetundega maratoni teise poole kannatamist.“ Lati alt läbijooksmiste loetellu võiks veel lisada Poeedi 1.17 poolmaratoni distantsil.

Kahel alteratleedil pidupäev peetud ja Sanderil kohe algamas (esimene sant juba konsultatsioonil).

Kui kallile lugejale jääb mulje, et pühapäeval tegeleti grupiviisilise kirstu ronimisega, siis see mulje on kindlasti ekslik. Silja täitis oma eesmärgi kullassepa täpsusega ning aeg alla 3 ja poole tunni on tõsiasi. Kiidame!


Vähelubava tervisega omaaegsed noored ja andekad jooksjad püüdsid farmatseudi kinni, kellele oma muresid kurta.

Heaks tavaks on saanud, et alterjooksjad, kelle tervis ei luba raja peal tegusid teha, teevad tegusid raja kõrval. Sel korral möllas raja kõrval Sander, kes kleepis enne starti Sparta santlaagrit kokku ja puhus maratoni lõpetajatele eluvaimu sisse. Oma tõhusa panuse Sparta laatsareti putitamisel andis ka Silja, kes ei pidanud seda paljuks peale rekordi püstitamist maratonirajal.
Siinkohal oleks paslik õnnitleda Juuti, kelle 30 kilomeetri pikkust jäneseametit (mitte segi ajada Jänese Jaaniga) jäi kaunistama Kaika junkru Moonika Pilli astumine Eesti maratonijooksu esivõistluste pjedestaali kõrgeimale astmele. Õnnitlused Juudile, Kaikale ja Juudi naistele.

Alternatiivsete jooksjate vennaskond saadab suured õnnesoovid alterjooksjate ülemaailmse liikumise ühele alusepanijale ja alterjooksjate lipu autorile, härra Keemikule, järjekordse aastaringi täitumise puhul ning soovivad eksponentsiaalselt kiirenevat lihase kasvamist.

Oleme valmis kannatama! Kirst on garanteeritud!