I Setomaa jooks

Sellel ajal kui Püi ja teised Eesti tipud Narvas poolikul üksteise võidu feilisid käisid kavalamad nalja ja napsu mehed hoopis Maarjamaa kagunukas uut jooksu kaemas. Nimelt toimus nii maailmas kui ka Eestis esimene Setomaa jooks, täpsemalt Obinitsas. Uus ja huvitav jooks, mis kuulub ka Võrumaa pikamajooksusarja.

Rada

7,5 km pikkune jooksu rada kulgeb Obinitsas ja selle ümbruses. Kuigi kohalik maastik võimaldaks teha väga raske profiiliga jooksu, on tegelik rada üsna keskmise raskusega. Suuri tõuse ei ole aga Nõmmemetsa lahtise liivaga teed ja väikesed põntsud on piisavalt jalgu "paitavad". Järske põntse rajal ei ole aga on üks nö "hiiliv" tõus, mis on tähendab, et jooksu keskosas on peaaegu kilomeetri pikkune liivane ja laugelt tõusev sektsioon. Soojendusjooksu ajal ma seda tähele ei pannud aga võistluse ajal tuli see sekstsioon ilusti vaheaegades välja. Raja esimene 1,5 km ja viimane kilomeeter on kõvakattega teel ning ülejäänud on liivastel väikeste tõusudega metsateedel.

Pilt 1. Stardisirge ja finišisirge asuvad Obinitsa külakeskuse kõrval oleva staadioni murul.

Pilt 2. Jooksu algus ja lõpp kulgeb Piusa ja Meremäe vahelisel teel.

Pilt 3. Poolteist versta joostud ja nüüd tuleb metsa vahele keerata.

Pilt 4. Osaliselt kulgeb rada päris võssi vahel.

Pilt 5. Selline ilus ja joostav metsaalune on Obinitsas.

Pilt 6. Nõmmed pidid olema kõige tervislikumad jooksumaastikud. Sellises metsas olevat Sellikul meeldinud joosta ja nendel konkreetsetel radadel tegi vanasti trenni ka kohalik jooksustaaar Ivanov.

Pilt 7. Liivased laskumised....

Pilt 8. ...ja liivased tõusud.

Pilt 8. Jooksuraja ääres voolas kaunis oja.

Pilt 9. Võrumaa jahimeeste söödamajake ja raiesmik, siit on lõpuni umbes 3 km.

Võistluse kulg

Kuna samal päeval toimusid Narvas pooliku Eestikad siis võis eeldada hõredat konkurentsi ja salamisi lootsin lisaks uuele ja huvitavale jooksule ka kõrget kohta. Jooksu võidu ja minu vahel oli kohalik jooksuhunt Ivanov ning kuna ta oli väidetavalt tõsise jooksmise lõpetanud siis uskusin, et vahe minu ja tema võimete vahel on vähenenud. Jooksu algus oli üsna aeglane, sest Ivanov ja Lukk muljetasid omavahel päris kõvasti. Siiski enne metsa pööramist võtsin tempo tegemise üle ja koheselt tekkisid vahed. Sain koos Ivariga eest ära aga oli tunda, et ta nagu hoiab natuke tagasi. Naljakal kombel ei teinud ta minuga vahet sisse mitte tõusul vaid hoopis laskumisel ning see väike vahe pidas päris kaua. Viimasel kahel kilomeetril libises Ivar natuke eest ning sellega ka minu esimene võit Võrumaal. Siiski jäin päevaga rahule, sest see oli ilus jooks ilusas Eesti looduses ning auhindasid andis kätte setode kuningas ehk ülemsootska isiklikult.

Pilt 10. Esimese Setomaa jooksu start (foto: Võrumaa spordiliit)

Pilt 11. Võidumees (foto: Võrumaa spordiliit)

Pilt 12. Setomaa jooksu poodium (foto:Võrumaa spordiliit)

Teisipäeval oli rahvusvaheline jooksupäev...

...mida mina tähistasin:

a) Eesti spordiajaloo seltsiga loengu kuulamisega (mina olin kontvõõras);

b) 12 km jooksmisega;

c) ja aasta 2016 medalite ja karikate kapist kokkukorjamisega.

Pilt 1. Eesti spordiajaloo selts spordimuuseumi raamatukogus.

Pilt 2. Kes esineb?

Pilt 3. Aasta 2016 erinevad medalid ja karikad on kapist lauale korjatud.

Tartu legendaarseim staadion

Paugutasin täna Tartu ülikooli staadionil 600-seid lõike, täiesti ihuüksi, ainult hulkuvad kassid tunnistajateks. Rajakate oli kulunud, staadionihoone mitte kõige uuem ning isegi pooled tribüünid olid ilma puust istekohtadeta aga ikkagi tundus staadion kodusena ja trenn kulges meeldivas õhkkonnas. Mõelda vaid, et juba 1920-ndatel aastal olemas olnud staadion, mis siis küll Kalevi spordiplatsi nime kandis, on tänapäeval lagunev spordirajatis. Siin staadionil tehti sporti juba 1921 ja paljud suured jooksulegendid on siin harjutanud. Ilmselt on siin lõike kipitanud nii Pärnakivi, Virkus kui ka Nurmekivi aga kindlasti Nurme, Vedehin ja teised. Ülikooli staadionil trenni tehes tunned justkui mingit sidet ammuste aegade rauast meestega. Kahjuks võib see looduslikult heas kohas asuv (kunagi oli tegu kruusakarjääriga) olla kaduv nähtus, sest Tartu linn on valinud enda esindusstaadioniks Tamme staadioni ja kahele staadionile nii väikses linnas raha kahjuks ei jätku. Ülikooli staadionil on Tamme staadioni ees mõned eelised: esiteks on augus paikneval staadionil juba olemas nö looduslikud tribüünid ja teiseks pole staadion tuultele avatud, mis on jooksualadel rekordeid üritades üsna tähtis. Loodetavasti juhtub mingi ime ning kuskilt leitakse rahad, mille eest Tartu ülikooli staadioni hiilgus taastakse, sest see spordirajatis on ju seda väärt.

Pilt 1. Staadioni silt peavärava juures," sammaste" asemel oli vanasti "R".

Pilt 2. Staadioni peahoone ja lõpusirge. Ilmselt on antud hoonel olemas ka teatud väärtus muinsuskaitseameti silmis.

Pilt 3. Vaade lõpusirge alguse poole. Pildilt on näha, et pooled tribüünil olevad pingid on ilma puidust osata ja rajakate, mis on küll üsna kiire ja joostav, kuid üsna väsinud

Pilt 4. Vaade üle staadioni, eemalt on näha kõrgeid kaldaid.

Pilt 5. Tartu ülikooli staadioni rekordid. 5000 m rekordi omanik on hilisem sama distantsi maailmarekordi omanik Bekele.

Pilt 6. Oluline ruum pärast trenni.