Mis see skoor on?

22. juuni 2012. Esimene Pärnumaa võidupüha maraton. Kuna tegemist kodumaakonna maratoniga, siis arvasin, et peaks seal ära käima (kui sündmustest ette rutata, siis maratoni teises pooles minu liikumiskiirus käimisest väga palju ei erinenudki). Lisaks minule ei pidanud paljuks kuumal suvepäeval maratoni joosta Kristo Reinsalu, Reget Roomet ja veel 101 inimest (ei olnud Riigikogu, vaid täiesti normaalsed inimesed) Maratoni start anti Torist Sõjameeste mälestuskiriku kõrvalt, kus keskpäeval oli mälestusjumalateenistus hukkunud sõjameestele. Hea jooksuõnne nimel tegin kirikus väikese annetuse (aga kui veel korra sündmustest ette rutata, siis annetuse suurus jäi ilmselgelt puudulikuks või ei jõudnud kõrgemate jõududeni). 
Nagu heaks traditsiooniks on saanud arutavad jooksjad, kel jalg vähegi joosta kannatab, enne starti, milline taktika tuleks valida. Kristo arvas, et 4.10 oleks paras, kuna alles eile olid 10000 meetri Eesti meistrivõistlused. Reget arvas, et 4.00 oleks OK. Mina tahtsin 3.50. Aga võistlus näitas, et stardis oli minust veel suuremaid optimiste. Võidutuled süüdatud ning suurtel valgetel isadel tiir kalmistul tehtud, oli aeg ka meil Pärnu poole teele asuda. Peale stardipauku hakkas tempot tegema ja minul Kristol ning Regetil ees ära libisema üks tundmatu tegelane. Meie jooksime kilomeetreid 3.42 kuni 3.50. Eesolija ilmselt 3.40 ja natuke kiiremini. Mõne kilomeetriga kasvas jooksiku ja jälitajate vahe 30 sekundini ning sellele tasemele see ka jäi, kuni umbes 15. km jooksiku kinni püüdsime ja kohe ka maha raputasime. Hiljme saime teada, et optimistik härrasmees oli meie lõunanaaber (ajaloolistel põhjustel ei ole lätlastel sugugi mitte vähem põhjust Võidupüha tähistada kui eestlastel). Meid saatva jalgratturi rattakompuuter näitas päikese käes +31.
 
Tempo oli soodne veel kõigile.

Meie taga sõitev rattur varustas meid joogi-ja jahutusveega. Mina ja Reget kasutasime seda võimalust suurima heameelega. Kristo eetilised ja sportlikud tõekspidamised ei lubanud tal seda abi vastu võtta ning ta piirudus amtetlikes teeninduspunktides jagatava joogiga. Lisaks haris Kristo mind ja Regetit võistlusmääruste teemal ning teatas, et SEB maratonil saaksime disklafi. Aga kuna hetkel me ei jooksnud SEB maratonil vaid „külamaratonil“, siis jätkasime kõrvalise abi kasutamist. 17. km paiku läks Regetil raskeks. Jäime ette Kristoga kahekesi. Tempo stabiilselt 3.50 ja natuke kiirem. Kristo pulss 160-164. Kristo ei taha ennast „tühjaks tõmmata“ ja pakub mulle, et võin kiiremini joosta kui tahan. Mulle tempo veel sobis. Samas oli tore kuulda, et ei tehta takistusi kui peaksin avaldama soovi natuke sammu lisada.
 

Jõuame poolele maale. (Foto: 2 Silla klubi)

Läheme teisele poolele. (Foto: 2 Silla klubi) 

Poolele maale lähenedes õnnestub mul suure kiiruse pealt parem trajektoor valida kui Kristol ning seega läbin poolmaratoni tähise esimesena ajaga 1.19.31. Suundume metsavahe teedele. Kohati suured kivid maa seest välja turritamas ja jooksjad ootamas, kes nende taha koperdaks. Aga mina ei koperdanud (mida just sageli ei juhtu). Paar lahtise liivaga lõiku, mis mitte just kõige parema enesetundega jooksmisel tunduvad eriti koledad. Krsito pulss on tõusnud 170ni. 28. km lõppeb metsavahe lõik ja lõppeb ka minu jooks. Päris kuvaldat ei saanud aga üle keskmise suurusega haamri küll. Õigel ajal oskasin punnitamise lõpetada ja seega pääsesin olukorrast, kus poleks liikunud edasi ega tagasi. Edasine oli omas mullis kulgemine. Teeninduspunktides vestlesin köögitoimkondadega ja tutvusin põhjalikult pakutavate suupistete assortiiga. 33. km oli jahutuseks veetünn, kuhu suurema heameelega pea sisse kastsin (tegin oma Watergate`i). Vallikääru ümbruses tiirutades võtsin viisakalt tee äärde, et kiiremini liikuvatele Soome turistidele ja kepikõndijatele jalgu ei jääks. Rannaparki jõudes oleksin tahtnud tossud jalast ära võtta, varjulises kohas pingile istuda ja vaadata kuidas elu omasoodu veereb. Aga vast on selleks tulevikus ka aega (kuigi nii sooja ilma ei pruugi sel suvel enam tulla). Täna katsun siiski kuidagimoodi Rüütli platsile jõuda. Viimase teeninduspunkti lähedal Pärnu Kuursaali ees oli väga ahvatlev purskkaev. Sel hetkel ei oleks olnud midagi meeldivamat kui jalgupidi sinna sisse ronida ja külmal veel lasta pähe voolata. Purskkaevu konstruktsiooni lähemalt takseerides jõudsin järeldusele, et kui ma sinna sisse ronin, siis ei pruugi ma sügava põhja tõttu seal välja saada või see pääsemine võib olla seotud üliinimliku jõupingutusega. See plaan jäi siis ka ainult mõtte tasemele.

2.45.58 oli möödunud stardipaugust kui ületasin finišijoone Rüütli platsil. Alates 30. km olin jooksnud kilomeetreid 4.10-4.15 ning kui teeninduspunkt jäi vahepeale siis 4.30.

Au võitjatele. Krsito on meesveteranide noorema vanuseklassi esindaja kohta väga heas hoos. Eelmisel päeval 10000 m jooks, liivaste metsavahe lõikudega ning käänuliste teedega rada, +25 kraadi ja kui see ei takista joosta maratoni varuga 2.41, siis võime sügisel oodata Krsitolt kindlasti tulemust alla 2.30 ning loodan, et visa jooksumees jõuab maratoni Eesti meistrivõistlustel lõpuks ometi poodiumile.

Maailma lõpus on kohvik, kus ükskord kohtume kõik...

Nii laulis Vennaskond pidades silmas teispoolsust. Ööjooksu pooliku lõpus siiski kohvikut ei olnud ja isegi leivakäärukest näljasele jooksjale ei leidunud (ainult makaronid olid). Seda jama on keeruline kommenteerida (ja see ei ole kriitika korraldajatele). Ma teadsin,et need tossud mida ma kuldraja läbimisel peaksin saama, lähevad mulle üsna kalliks maksma. Tegelikult polnud ma valmis nii pikka distantsi kiiresti läbima kuid ei oodanud sellist košmaari. Kuni kolmanda kilomeetrini olin pundis koos Kaupo, Elari ja Vinogradoviga kuid Kastani tänava 180 kraadisel maha pöördel valisin vale trajektoori ja pundiga jäi väike vahe. Kuna algus oli kiire olnud siis otsustasin neile järgi mitte kiirendada. Tempo hakkas järjekindlat langema ja vähe sellest hakkas ka pistma. Oli vist seitsmes kilomeeter kui Kristo Reinsalu mind kätte sai ja temaga jooksime koos neli versta ning vaheajad olid 3 ja poole minuti kandis. Tundus, et nii peaks olema hea kuid ei. Tosin kilomeetrit selja taga oli kurk kuiva võitu ja võtsin lonksu juua. Reinsaluga jäi vahe ja ta läks vaikselt kuid kindlat. Hiljem möödusid minust veel 2 välisvõistlejat. Seitse kilomeetrit enne lõppu hakkas tempo juba päris naljakaks minema ning kõht läks tühjaks aga midagi peale söölakurgi midagi ei pakutud (õige ka ega see mingi maraton pole). Ega ma viimastel kilomeetritel ei pingutanud ka enam aga tõele au andes olid jalad pehmed. Viimane kilomeeteri pidin siiski vähe kiiremini liigutama kuid lõpus oli ka noor Košelev must kiirem. See oli vist mu elu kõige kehvem poolmaraton. Põhjusteks toon selle, et olen psühholoogiliselt nõrk, polnud teinud pikemaid treeninguid ja sõin ilmselt liiga vähe.

Viljandi ja Tartu...

Viljandi...

Niisiis hooaeg algas legendaarsel võiduajamisel ümber Viljandi lombi. Kuni männimäe tõusuni olid kõik tugevamad koos ja isegi enda üllatuseks olin seal esimeste hulgas ilma suurema kangutamiseta. Kits ja teised vaatasid üksteisele otsa ning selle kasutas ära Hasso, kes napsas teiste eest vahefiniši võidu. Tõusu peal otsustasin natuke tagasi hoida kartes algtempoga endale liiga teha. Enne sohu keeramist oli kõik väga heas korras aga see aasta olid need lauatükid seal poriloikude vahel kuidagi väga lühikesed ja libedad. Ei õnnestunud mul nendele lauajuppidele pihta saada ning kui ma sohust välja sain olin nabani porine või vähemalt mu tossud nägid välja nagu raiped. Ega edasigi kergemaks ei läinud vaid asi läks alternatiivsemaks. Tuleb tunnistada, et olen pehme poisike, sest ei sobi mulle kartulipõlla peal vastu tuult kargamine. Ivar Ivanovile see aga sobib, sest kui olin ühe põllu nurga peal vale trajektoori valinud, see kergelt kõverjalgne Võru mies oma kandu mulle näitas. Ka jooksu teisel poolel ei suutnud ennast heas mõttes üllatada ning koos Ivanoviga jooksis härra Õiglane mult eest ära. Kui Mart tagasi staadionile jõudis oli aega kulunud juba üle 40 minuti ja seega ligi kahe minuti jagu liiga palju, et poiss võiks rahulolevalt üle joone "sea"-sörkida. Siiski ainuke ja seega parim alter-poiss.

                                                Pilt 1: Siis oli tempo soodne minulegi...

Tartu....

Heade mõtete linna koolinud olümpiajooks oli uue udupeene linna sarja esimeseks etapiks. Olin minagi läinud selle suure tossu lubaduse ohvriks. Saime Tartu Ülikoolis õpivatest jooksjatest võistkonnagi kokku kuhu kuulusid peale minu veel Deniss, Aleksei ja Sander. Tundus kõva sats kuid ka maratonitiimi meestele oli uusi jalavarje vaja.  Alustasin tagasihoidlikult ja lasin meelega esimesed viis meest minema. Suure osa distantsi jooksin koos võistkonna kaaslaste Markovi ja Košeleviga ja kuni 4. verstani oli tempo umbes selline nagu lootsin. Alates poole pealt hakkas hoog raugema ning Markov läks oma teed. Kui lõpuni oli jäänud 2 kilomeetrit siis möödus minust Kaupo Sasmin üllatusmees Priit Lehismets tuules. Kilomeeter enne finišit üritasin ennast kokku võtta, sest Lehismets oli ikka veel minu ees ja õnneks suutsin tast mööda kangutada. Joone ületasin seitsmendana ning ajaks sain 33 minutit ja 18 sekundit. Kuigi aeg pole midagi erilist siis üldjoontes jään oma enam-vähem pingutusega rahule. Loomulikult minust kiiremaid alternatiivseid ei olnud.

                                         Pilt 2: Kaks tudengit Ülikooli linna keskväljakul meeldivalt aega veetmas...