Debüüt maratonirajal

Kõigepealt suured tänud Kapitannile õnnitluste eest! Kuna alternatiivsete jooksjate tituleerituimad ja kogenuimad maratonihundid, Mart, Mario ja Ralf, jäid seekord maratonist kõrvale, siis tunnen kui seekordne kõige edukam alternatiivsete jooksjate esindaja maratonil, moraalset kohustust teha oma debüüdist 42195m läbimisel väike ülevaade, seda muidugi enda mätta otsast. Võistluspäeva hommikul oli ilm ilus, enesetunne hea ning kõhus kõditas meeldiv ärevus. Starti läksin mõttega läbida distants 2t ja 35 min, mis teeb km ajaks umbes 3.40. Nagu ikka, oli esimene km kiirem (umbes 3.25), siis aga läks tempo enam vähem paika. Esimese ringi esimesel poolel polnud enesekindlus just väga suur, sest enesetunne oli veidi kõikuv, aga ringi teisel poolel ja ka teise ringi alguses oli tunne väga hea ja jalad kerged ning tundus, et ei saagi ju raskeks minna, samas aga kõlasid sügavas ajusopis maratonihuntide targad sõnad, et mingi hetk ongi väga kerge joosta, aga see ei tähenda, et lõpus haamer peas ei lõpeta või sootuks rajalt maha ei tule. Niisiis punnisin edasi. Kerge motivatsiooni puudus ja allaandmise mõtted tulid pähe kui teise ringi alguses mööda Pirita teed linnast välja joostes olin jäänud täiesti üksi võitlema vastu puhuva tuule ja armutult jooksva kellaga- tundus, et tempo langeb ja hakkab tõeline kannatamine, aga õnneks siiski mitte veel...ning seda, mis siin salata, suuresti tänu kahe tugeva konkurendi katkestamisele ja sellest tulenevale teadmisele, et võin saada eestikate arvestuses medali.  Tänu sellele pidasin vastu ka viimased 4-5 km ning tempo õnneks oluliselt ei langenud. Lõpuks jõudsin finišisse ajaga 2.34,41 ja olin muidugi väga rahul. Kõige hullem oli aga alles ees, mõni hetk pärast finišit tundsin mida tegelikult maraton tähendab- jalad hakkasid järsku igalt poolt valutama ja oli selline tunne, et tahaks kohe jäävanni hüpata, aga kokkuvõttes oli see valu siiski tühine kõige selle kõrval, mis emotsiooni maratoni läbimine  ja medal andsid.