Alternatiivsed jooksjad

Verbaalne vajakajäämine ja surma külm hingus

Kuna aasta lõpp läheneb hirmsa kiirusega siis on viimane aeg heita pilk eelmise aasta tagumisse otsa ja käesoleva algusesse.

Enne kui jõuan jooksja vaimu piiratuse juurde kiidaksin ennast ja sadu teisi jooksusõpru, kes andsid märkimisväärse panuse heategevuslikul vana-aasta maratonil spordiaktivist Aivo Liksori taasturaviks. Lisaks panustamisel tegin natuke sporti ka, täpsemalt 2 tunni ja 44 minuti jooksul. Ainult Suur Allah oskab nende rahnude suurust hinnata, mis ta mu teele veeretas ja mina ületama pidin, et 20. detsembril 4 korda vabaõhumuuseumi eest läbi joosta. Need rahnud vajavad eraldi eepost ja seetõttu neil rohkem ei peatu. Plaan jooksuks oli lihtne: 4.00/km ja eks näis mis saab. Aga läks nii nagu tavaliselt läheb – peale minu rohkem 4.00 huvilisi ei olnud ja siis läks käiku plaan B. Ehk nii kaua Mairo Mändla taga kuni tööriist mind tabab. Mairo jooksis elu esimest maratoni ja 25. km paiku hakkas tal jalg töntsimaks minema ja seetõttu kuljetasin üksinda edasi. Enne viimast 8 km ringi oli päris inimese tunne veel ja mõtlesin, et nüüd alles hakkan jooksma. Samal ajal hüppas mööda Ahto (mitte jooksuportaali Ahto vaid Sparta Ahto), kelle tuules proovisin mõne sammu teha, kuid õige pea sain aru, et see tempo ei ole täna minu jaoks (oleks olnud, oleksin 2. koha saanud). Kokkuvõttes tore päev. Katki ei läinud ja arendasin 42 km vältel tempot, mida ei ole trennis 7 kuud näinud.

Ja nüüd jõuame jooksja vaimuvaesuse juurde. Nagu seitsmendat põlve põhjamaalasele kohane ja paslik, peab talvel ikka talispordiga ehk lume peal jooksmisega tegelema.  Või nagu Lembitu Kuuse ütleb: „Veri on see, mis varesepoja lendama ajab!“ See veri mind 16. näärikuu päeval Pääsküla rabamaratonile talisporti tegema ajaski. Teadjamad mehed olid kursis, et korraldajad on raja ATVga puhtaks lükanud. Võin juba etteruttavalt öelda, et Eediku juristiktsioonis ei ole kõik nii puhas nagu prillikivi - näituseks Pääsküla raba rajad jaanuari keskel. Aga mina nii suur prohvet ei olnud ja suundusin heas usus koos teiste spordisõpradega 10le 4,2 km pikkusele jooksuringile. Esimese 2 km-ga ammendus minu rada kirjeldavate ebatsensuursete sõnade arsenal. Siin jääb üle ainult ohata ja tunda nukrust, et selle raja jaoks palju rohkemaid värvinguid pakkuvat vene keelt ei oska. Selliselt tummana ma seal siis kolm ja pool tundi jooksuliigutusi imiteerisin härmas kulmude alt valge roppuse vahel toekamata talalust pingsalt otsides ja jalgade tuleviku üle muret tundes. Ainsaks vahelduseks oli korraldajate püsti pandud kulinaarialett, mille ees hakkasin peale 5. ringi peatuseid tegema ja paremaid palasid välja otsima. Nii ta seal siis kulges tubli kolm ja poolt tundi.

Peale tegusat päeva rabaradadel jooksin koju ja hakkasin huviga ootama järgmise päeva 4-tunnist xdreami ja võimalikku suuremat vasardamist lumiste väljade vahel. Ja surm tuligi. Mitte minul vaid minu meeskonnaliikmetel, kelle jalakesed ei tahtnud peale 3 tundi jooksuliigutusi tunnistada ning kelle silme eest hakkasid mustad laigud virvendama. Kui aeg oli tiksunud veerand tunni jagu üle kontrollaja jõudsime meie ka metsa vahelt oma härmas kulmudega välja.

Ja kui Kõige Vägevam natukene rohkem tervist jagab, kui tal viimasel ajal kombeks on olnud, siis sügisel võiks jälle maratoni rajal jalad letti panna. Ehk siis on ka raja puhtus rohkem prillikivi puhtuse sarnane.

Loodan, et Kapten on Korvatundrust oma väärt püksid kätte saanud, sest Taimi Paljak lubab veel mõnda aega külmakraade. Aga seni kuni sooja ei jagata, tehke sooja munade värvimisega.