Kuidas Tartu mehed käisid pealinnas rukkipäid paitamas...

Kõik rukki, kõik rukki!!! Nii arvas keegi pedagoog enne eelmise aasta maratoni kui oli aeg ennustada. See aasta arvati, et nii mõnigi härrasmees peab tuulde käest bussi peale astuma, kuid seegi ennustus oli mitmeti ebatäpne, sest busse maratoni rajal vähemalt mina ei kohanud ning katkestajaid samuti mitte. Sooja oli tosina pügala jagu ning puhusid tuuled, mis vähemalt meie olümpiamaratoonori arvates  puhusid ainult vastu. Kõlas stardipauk ja kõige ees punusid minema öökarva härrased ja nende sabas Viljar ja Kaupo. Lihtsurelikud lasid neil minna ning soovisid kulgeda suurema pundina nagu sügisesed rändlinnud, sest ka maratonijooksjad on karjaloomad. Kahe versta vaheajaks mõõdeti täpselt 7 minutit ja vähemalt algus oli targasti joostud. Siiski arvas Sergei, et valitud tempo on  molutamine ning asus Kaupot püüdma. Meid see ei häirinud ja olime päri, et las mees läheb kui jalga on. Pirita teel valitud tempo siiski ei jätkunud kuna peale Kristo ei tahtnud keegi jalatäitki tööd teha ja hakkas üksteisele otsavahtimine. Tempo oli kohati 4 minuti lähedale langenud ning otsustasin, et tuleb ka  ka altruistlik ehk sai ka mõni kilomeeter veetud. Meie rõõmus punt oli tegelikult päris suur: Kristo, Hasso, Sander, keegi soomlane, keegi tuules jooksmise ekspert (ilmselt Mario õpilane), vanameister Andrus, Košelev ja mina. Millegi pärast mulle tundus, et Kristo vaatas koguaeg mulle osta ja tagant järele mõeldes olen meelitatud kuna ta pidas mind põhiliseks konkurendiks. Siiski ei olnud mina, see kes otsustas tempot tõsta vaid hoopis Hasso ja kuna ma sain kilomeetri vaheajaks 3.50 siis arvasin, et tuleb kaasa minna. Tagant kostus Kristo manitsev hääl:"Poisid, kiireks läheb!" Hasso jätkas ja mina lasin ennast punti tagasi. Järgmisena kiirendas Andrus, kes koos soomlasega hassole järgi läks ning lõpuks ka teised järgnesid. Siiani oli mul väga hea enesetunne olnud aga antud hetkel ei tahtnud mu jalad enam koostööd jätkata ja jäin üksinda. Kuna joostud oli alles 16 kilomeetrit siis ei tundunud asjalood eriti lõbusad. Peale esimese ringi läbimist võtsin Mariolt laenatud kella käe pealt ning andsin omanikule tagasi, sest kalendrist oleks isegi rohkem kasu olnud. Uuesti Pirita tee peale jõudes möödus minust Sander, kellel näol ei täheldanud ma samuti ühtegi positiivset emotsiooni. Pirita teel oli pikalt ette näha ja minu ees kaugel oli Sander ning tema ees Hasso.  Järgmisena läks mööda Raivo Alla, kelle käest küsisin tempot kuid kella tal ei olnud. Kuigi tempo oli üsna naeruväärne siis energeetiliselt oli kõik veel vinks-vonks ja kui olin jõudnud tagasi pöördeni siis tundus, et ka enesetunne hakkab vaikselt paranema. Läbitud oli 31 kilomeetrit kui sain Hasso kätte, kes seisis ja värskendas ennast joogipunktis. Minul nii palju aega ei olnud ja jooksin edasi. Umbes 33 kilomeetril ütles keegi, et Sander ees juba kõigub kuid kuna ta on alati kõikunud siis ei pannud ma seda märkust tähele. 35. kilomeetril sain ka Sanderi kätte ja edasi polnud enam kedagi püüda. Öeldakse, et pärast 35. kilomeetrit algab maraton. Seekord jäigi see päris õige lõpuhaamer tulematta. Viimasel kilomeetril pidin selja  rohkem küüru tõmbama ja üritasin vidukil silmadega "kiiremat" jooksu arendada, sest hakkasin konkurendile jalgu jääma. Suutsin oma koha säilitada ning ületasin lõpujoone 11. ajaga 2 tundi 43 minutit ja 51 sekundit. Taaskord ei suutnud ma ennast ületada ja ilmselt tuleb põhjuseid otsida kehvast treenitusest ning nõrgast võitleja vaimust. Ka Sander ja Hasso jõudsid umbes kümmekond minutit hiljem kohale. Sander oli enne maratoni olnud vigastuse küüsis ning Hasso polnud jõudnud piisavalt harjutada ja seega polnudki neil põhjust suurt edu loota.

Pildil on näha hetki kui meie rõõmsa seltskonna koostöö lagunes ning mind üksi jäeti. Möödasõidu manöövrit on tegemas hilisem pronksmedalist Kristo ja tema seljale liibunud Priit (lihtsalt nii head tuules jooksmise tehnikat näitas :)).

Õnnitlused Kristole esimese maratoni medali puhul!!! See oli igati teenitud töövõit!