Eesti kõige alternatiivsem sari vol. 2 (Võru-Väimela maanteejooks, Pulli järve jooks)

Kui olin Tamula järvele ringi peale teinud ja šokist toibunud siis küsisin Ivari käest, et kas kõik Võrumaa jooksud on sellised hullud? Ivar vastas, et järgmine jooks on Võru-Väimela maanteejooks, mis on 6 km ja  siledal kõvakattega teel. Ole vaid mees ja põruta. Seega enne starti olin enesekindel, valmis Ivanovi ja Puustusega rinda pistma. Jooksu mustaks hobuseks osutus hoopis orienteeruja Timo Sild, kelle vedamisel läks kohe tõmbamiseks ning kilomeetri peal sain aru, et minust väga asja ei ole. Hambad ristis kangutasin kuni vahefinišini üksinda, ees Sild, Ivanov ja Puustus ning selja taga suurem grupp. Siiani tundus kõik veel raske aga rahuldav, kuid 500m enne lõppu, ühel väiksel tõusul näitas mulle kandu ka Margus Koor, keda eelneval aastal olin võitnud kõigil Valgamaa sarja jooksudel. Läks trumm, savi neist pulkadest. Üle lõpujoone tulin viiendana ja see tunne, et ma ei jaksa, polnud mitte Tamula liipritest ja soost tingitud vaid sportlik konditsioon oligi saiavorm. Jooks ise oli hästi korraldatud ja toimus juba 33. korda. Rada oli üpris kerge ja kiire. Hea mineku puhul oleks see mulle hästi konti mööda olnud.

Pulli järve jooks tõesti vääris oma nime, sest pulli sai kõvasti. Kaugel Võrumaa perifeerias - Missol toimunud jooksu esimene üllatus tabas mind juba enne starti. Registreerisin ennast koha peal, sest kuni viimase hetkeni polnud kindel, kas võtan osa või mitte. Stardis võtsin koha sisse esimeses reas favoriitide kõrval ja arvasin ,et nii ongi õige. Paraku korraldajatele see ei meeldinud ja pärast emotsionaalset arutelu teemal, kes ma selline olen, pidin taanduma kepikõndijate vahele. Pärast stardipauku tõmbasin elu eest ja sain paari saja meetrise kiirenduse järel juhtmuulad kätte. Tundus, et kõik on hästi. Umbes kilomeetri peal aga kadusid jalad alt, sest muru sees oli sügav auk, mis mind küllili pani. Kui püsti sain olid Ivanovid ja muud Võrumaa loomad ammu kadunud. Suutsin esimese ringi lõpuks  ( jooks oli 7km pikk ja koosnes kahest järve ringist) rütmi uuesti kätte saada. Aga sellega mu seiklused ei lõppenud. Vihm oli raja veidi mudaseks teinud ning oskasin uuesti külje maha panna ja seekord päris valusalt. Lõppkohaks oli 7. ja kaotust kogunes jooksu võitnud Raido Mitile poolteist minutit. Kui rajast rääkida siis peamisel kulges see mööda käänulist, kitsast ja libedat matkarada. Profiil ei olnud kõige hullem. Samas pakkus rada ohtralt silmailu ja soovitaks seda võistlus kõigile.

Foto (Võrumaa spordiliit): Isegi Ivari jaoks polnud tempo enam soodne (Pulli järve liidrite lõpp).


Vahepeal on toimunud ka Eesti suurim jooksupidu. Õnnitlen Heinar Vainet ja Hasso Paapi uute isiklike rekordite puhul maratonis!