Lasse laagrimuljed 2K17 vol. 1

Alustame algusest, päris algusest...

Eelmise aasta lõpus tekkis mõte, et peaks kevadel kuskil soojal maal oma karvast jooksujalga kõlgutama ning jooksukilomeetreid koguma. Sellel hetkel ei teadnud ma veel, et kellega ja kuhu, aga teadsin, et kuskile on vaja kindlasti minna. Türil trennis olles rääkisin sellest plaanist treener Soomile, kes tõmbas kohe kõne Türi läbi aegade kõige paremale pikamaajooksjale ja alteratleet Juudi esindatava jooksuklubi Jooksupartner juhtfiguur Margus Pirksaarele ja uuris asja. Selgus, et Pirksaarel on plaan minna Hispaaniasse Javeasse ning olla seal 10.03-02.04.2017. Mulle see plaan tundus sobivat ning otsustasin liituda. Lisaks tahtis Pirksaar sinna sõita mingi väikse mikrobussiga, et saaks jalgrattad ja muud sporditarbed kaasa võtta, ning peale laagrit 09.04 Pariisis maratoni joosta. Teel Pariisi oli plaan külastada Pürenee mäestikus asuvat Font Romeu kõrgmäestiku treeningkeskust (1800-2000m), olla seal paar päeva ning vaadata Prantsusmaal erinevates linnades ringi. Kuna Pirksaar otsis parasjagu sellist rahvast kes oleks ka nõus bussiga kaasa liikuma, siis tekkis mul mõte, et võiks ka bussiga minna, näeks peale laagrit väheke Euroopat ja saaks uutes paikades ja riikides oma jooksujalga kõlgutada.

Pilt 1. See mägi....

Plaanid paigas, asjad pakitud, oli aeg 08.03 Hispaania poole teele asuda. Sõitsime sinna ca 40 tundi, bussis olid mina, Pirksaar ja Kristel Vallaste. Sõitsime suhteliselt järjest, iga 4h tagant vahetasime juhti ning vahepeal tegime ainult söögi-kuse-pesupause ning Saksamaal ka ühe ca 6km pikkuse jooksupausi. See kes parasjagu bussi lenksu ei hoidnud, magas bussi kongi maha laotud matil või ees kõrvalistmel. Hispaaniasse jõudsime 10.04 hommikul. Valenciast võtsime mõned lennukiga saabunud laagrilised peale ning suundusime Javeasse, kus meil oli broneeritud maja mäe külje peal, basseini ja ilusa vaatega Vahemerele. Õhtul suundusin juba esimesse trenni.

Pilt 2. Urgas kuskil Pürenee poolsaarel Vahemere rannikul

Treeninguid tegin ma terve laagri 2+1 süsteemis, ehk kahel päeval 2 trenni päevas ja ühel päeval 1 trenn. Lisaks sörkisin ma praktiliselt igal hommikul 3km allamäge mere äärde, tegin liivas pöiaharjutusi ning sörkisin/jalutasin ülesmäge koju tagasi. Ja absoluutselt igal hommikul hüppasin ma maja juures olevasse basseini kus oli vesi 10-11 kraadi, hea karastus. Päevases põhitrennis ma üldjuhul tegin pikemaid 1h-1,5h pikkuseid aeroobseid jookse maastikul. Õhtuti olid siis kas taastavad jooksud või lühikesed fartlekid (ühe trenniga päevadel) ja mäkkehüpped. Peale õhtust trenni tegime me iga õhtu ÜKE ringtreeninguid, mis minu jaoks olid selles laagris väga olulised, sest peale paari nädalat ma tundsin ennast füüsiliselt tugevamana, see lisas motivatsiooni ja eneseusku, et kunagi võiks see positiivselt kajastuda ka minu jooksutulemustes. Laagris ühtegi häda kallale ei tulnud, kõik trennid said ilusti tehtud. Ainukeseks vigastuseks olid villid jalalabadel, nendega sai natuke ikka mässatud :) Nädalas kogunes keskmiselt 150 jooksukilomteetrit.

Pilt 3. Vaikelutuba

Pilt 4. Hommikune karastus

Treeningtingimused olid suhteliselt head. Me elasime mäe külje peal, sealt ca 3 minutit ülesse joostes, mäe peal oli Granadella rahvuspark, kus olid tõusuderohked kruusarajad ja kus sai vabalt 10-15km pikkuseid jooksutiire kokku kombineerida. Ainukeseks miinuseks oli seal see, et eelmisel sügisel oli seal toimunud metsatulekahju, mis hävitas praktiliselt kogu taimestiku, ning see vaatepilt seal väga ilus ei olnud. Eelmistel aastatel samas kohas laagris olnud inimeste jaoks oli see lausa šokeeriv, sest nad ei osanud arvatagi, et vahepealse aasta jooksul on seal selline katastroof üle elatud, aga mind see väga ei häirinud, sest rajad olid olemas, päike paistis, tuli ainult räigelt trenni lõhkuda. :D Laagris olles olid ainult 2 päeva sellised, kus päike ei paistnud, ühel neist sadas vihma. Maja juurest mäest alla joostes sai mööda asfaltit ja rannapromenaadi joosta siledal maal, seal ma tegin üldjuhul ainult taastavaid jookse. Lähim staadion oli Denia linnas ca 20 kilomeetri kaugusel, seal ma käisin korra nädalas, kuna ma lõike ei jooksnud, siis tegin ma sealsetel tänavatel oma aeroobse jooksutrenni ära ja pärast staadionil kerisin 100-200m rütmijookse.

Pilt 5. Jooksuharjutuste harjutusväljak

Pilt 6. Jooksurajad Vahemerelise põõsastike loodusvööndis pärast taimkatte ära põlemist.

Ühe 60km pikkuse trenni tegin ka rattasadulas, sellisel maastikul oli see päris vägev, mäkke väntamine oli suhteliselt nüri, aga 50-60km/h kilomeetrite kaupa mäest alla kimada oli ikka väga kaiff. Peale seda üldse ei imesta, miks sealne rahvas põhiliselt ainult ratast väntab ja mina ainukese jobuna seal joosta nühin. Eestlasi oli selles piirkonnas väga palju, needki olid põhiliselt ratturid või triatleedid, seal oldud aja jooksul sai kohatud vähemalt sadat erinevat eesti päritolu inimlooma. Ühe triatlonipundiga (Mürsikud-on taoline sõpruskond nagu meie Alternatiivsed jooksjad, väga lahe...) käisime ka tihedamalt läbi, käisime üksteisel külas, õhtust söömas jne.

Pilt 7. See puu ja see ....

Laagris oli meid 9+2 (2 väikest last oli ka kaasas) ning valitses korralik naiste ülekaal (3 meest, kellest 1 lahkus poole laagri pealt). Söögiga muret ei olnud. Hommikupudru eest hoolitses Margus, lõuna ja õhtusöögid valmistasid naised. Minu ülesandeks oli olla bussijuht ja prügiveo operaator :)

Toidud olid väga maitsvad ja kasulikud, tekkis ülesöömise oht, õnneks kaalus juurde ei võtnud. Lisaks sai korralikult apelsine ja mandariine näpatud ning sisse söödud. Vahel sai ka väljas söömas käidud.

Pilt 8. Tsitruseliste vargus altersärgis...

 Niimoodi me tegutsesime seal teise aprillini, mil enamus laagrilised läksid lennukiga tagasi Eestisse ning bussiga saabunud trio hakkas vaikselt põhja poole sõitma.

Jätkub....

Autor: Lasse