Maailma lõpus on kohvik, kus ükskord kohtume kõik...

Nii laulis Vennaskond pidades silmas teispoolsust. Ööjooksu pooliku lõpus siiski kohvikut ei olnud ja isegi leivakäärukest näljasele jooksjale ei leidunud (ainult makaronid olid). Seda jama on keeruline kommenteerida (ja see ei ole kriitika korraldajatele). Ma teadsin,et need tossud mida ma kuldraja läbimisel peaksin saama, lähevad mulle üsna kalliks maksma. Tegelikult polnud ma valmis nii pikka distantsi kiiresti läbima kuid ei oodanud sellist košmaari. Kuni kolmanda kilomeetrini olin pundis koos Kaupo, Elari ja Vinogradoviga kuid Kastani tänava 180 kraadisel maha pöördel valisin vale trajektoori ja pundiga jäi väike vahe. Kuna algus oli kiire olnud siis otsustasin neile järgi mitte kiirendada. Tempo hakkas järjekindlat langema ja vähe sellest hakkas ka pistma. Oli vist seitsmes kilomeeter kui Kristo Reinsalu mind kätte sai ja temaga jooksime koos neli versta ning vaheajad olid 3 ja poole minuti kandis. Tundus, et nii peaks olema hea kuid ei. Tosin kilomeetrit selja taga oli kurk kuiva võitu ja võtsin lonksu juua. Reinsaluga jäi vahe ja ta läks vaikselt kuid kindlat. Hiljem möödusid minust veel 2 välisvõistlejat. Seitse kilomeetrit enne lõppu hakkas tempo juba päris naljakaks minema ning kõht läks tühjaks aga midagi peale söölakurgi midagi ei pakutud (õige ka ega see mingi maraton pole). Ega ma viimastel kilomeetritel ei pingutanud ka enam aga tõele au andes olid jalad pehmed. Viimane kilomeeteri pidin siiski vähe kiiremini liigutama kuid lõpus oli ka noor Košelev must kiirem. See oli vist mu elu kõige kehvem poolmaraton. Põhjusteks toon selle, et olen psühholoogiliselt nõrk, polnud teinud pikemaid treeninguid ja sõin ilmselt liiga vähe.