Niisiis hooaeg algas legendaarsel võiduajamisel ümber Viljandi lombi. Kuni männimäe tõusuni olid kõik tugevamad koos ja isegi enda üllatuseks olin seal esimeste hulgas ilma suurema kangutamiseta. Kits ja teised vaatasid üksteisele otsa ning selle kasutas ära Hasso, kes napsas teiste eest vahefiniši võidu. Tõusu peal otsustasin natuke tagasi hoida kartes algtempoga endale liiga teha. Enne sohu keeramist oli kõik väga heas korras aga see aasta olid need lauatükid seal poriloikude vahel kuidagi väga lühikesed ja libedad. Ei õnnestunud mul nendele lauajuppidele pihta saada ning kui ma sohust välja sain olin nabani porine või vähemalt mu tossud nägid välja nagu raiped. Ega edasigi kergemaks ei läinud vaid asi läks alternatiivsemaks. Tuleb tunnistada, et olen pehme poisike, sest ei sobi mulle kartulipõlla peal vastu tuult kargamine. Ivar Ivanovile see aga sobib, sest kui olin ühe põllu nurga peal vale trajektoori valinud, see kergelt kõverjalgne Võru mies oma kandu mulle näitas. Ka jooksu teisel poolel ei suutnud ennast heas mõttes üllatada ning koos Ivanoviga jooksis härra Õiglane mult eest ära. Kui Mart tagasi staadionile jõudis oli aega kulunud juba üle 40 minuti ja seega ligi kahe minuti jagu liiga palju, et poiss võiks rahulolevalt üle joone "sea"-sörkida. Siiski ainuke ja seega parim alter-poiss.
Tartu....
Heade mõtete linna koolinud olümpiajooks oli uue udupeene linna sarja esimeseks etapiks. Olin minagi läinud selle suure tossu lubaduse ohvriks. Saime Tartu Ülikoolis õpivatest jooksjatest võistkonnagi kokku kuhu kuulusid peale minu veel Deniss, Aleksei ja Sander. Tundus kõva sats kuid ka maratonitiimi meestele oli uusi jalavarje vaja. Alustasin tagasihoidlikult ja lasin meelega esimesed viis meest minema. Suure osa distantsi jooksin koos võistkonna kaaslaste Markovi ja Košeleviga ja kuni 4. verstani oli tempo umbes selline nagu lootsin. Alates poole pealt hakkas hoog raugema ning Markov läks oma teed. Kui lõpuni oli jäänud 2 kilomeetrit siis möödus minust Kaupo Sasmin üllatusmees Priit Lehismets tuules. Kilomeeter enne finišit üritasin ennast kokku võtta, sest Lehismets oli ikka veel minu ees ja õnneks suutsin tast mööda kangutada. Joone ületasin seitsmendana ning ajaks sain 33 minutit ja 18 sekundit. Kuigi aeg pole midagi erilist siis üldjoontes jään oma enam-vähem pingutusega rahule. Loomulikult minust kiiremaid alternatiivseid ei olnud.
No comments:
Post a Comment