Teel külameistriks vol. 2 ehk pikamaajooksu taktika ABC

Laekvere-Simuna rahvajooks

9. juunis toimus järjekordne juba legendaarseks saanud 10 kilomeetrine maanteejooks, mida põhimõtteliselt võib pidada minu koduvõistluseks. Siiski on mul seda ainult ühel korral õnnestunud võita. Ka seekord polnud veel kesise vormi tõttu erilist põhjust võidulootusi hellitada, sest lisaks minule olid stardis vanameister Lein ja alati minust tugevam tunduv Vulla. Nagu alati, tekkis enne starti küsimus, et milline võiks olla edukas taktika. Otsustasin, et mina tööd tegema ei hakka ja passin teiste selja taga. Enne igat starti ma unustan ära milline ma olen ja pahatihti just halvasti kujunevad võistlused tuletavad seda mulle uuesti meelde. Peale starti hakkas peale mingi imelik aeglase tempoga töllerdamine ja liiga paljude jaoks oleks see osutunud soodsaks tempoks. Ma rahulikult tunde järgi jooksin ja teised võtsid minu taha ritta. Selliselt kulges jooks kuni poole maani ja üllatuslikult hakkas Vulla maha jääma. Kuuenda kilomeetri esimeses pooles oli üks põnts, kus Lein üritas mulle kandu näidata aga nõelusin vahe kinni, kuid samal hetkel, meile kõigile üllatuseks, vuhises meist mööda Vulla. Loomulikult oli mul just sellel hetkel raske hetk ja Vullaga kaasa läinud Lein jättis mind üksi. Kui tõus otsa lõppes oli kuni lõpuni päris kohutav vastutuul ja ma ei suutnud esimesele kahele järgi jõuda. Kui Mart Simunasse jõudis olid kulunud 34.57 , mis ikka väga kesine aeg aga ilmselt nõrga psühholoogia tõttu olin ma jalad täiesti sirgu lasknud. Üldiselt võib öelda, et kõik jooksjad kaotasid oma tavapäraste aegadele mitu minutit, sest distantsi teisel pool puhunud vastutuul oli ikka päris tummine. Leini, kes sellel aastal teeb väga kõvasti trenni, ja Vulla duellis tuli tugeva lõpuspurdiga võitjaks viimane. Mind jäeti kolmandaks.

Hellenurme suvejooks

Selleks, et saada külameistriks tuleb otsida üles kõige nurgatagusemad külajooksud. Valgamaa jooksusari on nii alternatiivne, et seda ei kajasta isegi Ahto Jaakson oma jooksuportaalis. Hellenurmes toimus 28. juunil selle sarja neljas etapp. Enne Hellenurmet juhtis sarja Valgamaa "oma poiss" Margus Koor, kes oli võitnud Hummuli pargijooksu ja Pedeli järvejooksu (mina neil osaleda ei saaanud). Seega oli hädasti vaja selle jooksu võitu, et tõusta antud sarjas konkurentsi (oli mul ju ainult Aakre-Puka maanteejooksu võit). Taaskord kerkis üles see va taktika küsimus. Kuna Koor ei pidanud oma jutu järgi olema just elu vormis ja keskmaas on ta must teravam siis otsustasin üritada tal kohe laguses eest ära hüpata, sest lõpu peale ei tihanud jätta. Esimese kilomeetri peal oli suur laskumine ja seal otsustasingi ma rünnata ning see õnnestus väga kergelt. Põhimõtteliselt jooksin ma terve tee üksi, ise koguaeg kartes, et tegin algusega omale liiga. Suurele laskumisele järgnes vähemalt terve kilomeetri jagu tõusu aga ülejäänud maa 7,8 kilomeetrist oli võrdlemisi tasane. Lõpuajaks sain 25.36, mis tegelikult annab asjaolusid arvestades päris korraliku keskmise kilomeetri aja. Nüüd oli meil Margusega võitude arv 2:2 aga kuna tal oli ka üks teine koht siis tema jätkuvalt juhtis sarja. Hellenurme suvejooks oli päris kihvt võistlus ja väga ilus koht. Soovitan kõigile vahest proovida neid külavõistlusi, sest tegu on nii spordi kui ka omamoodi turismiga.

Liivika 3. kevadjooks

Vahepeal tundus juba, et meie häälekandja hakkab hääbuma nagu meie liikmete raudne tahe ennast võistlus- areenidel proovile panna. Igale mõõnale peab järgnema tõus nagu spordiski. Oma juttu peaks alustama juba kolmandat korda toimunud Liivika kevadjooksust, mis on siis akadeemiliselt organiseeritud tudengitele ja vilistlastele mõeldud jooksuvõistlus ajaloolisel Tartu Toomemäel. Korraldajateks on olnud üliõpilasselts Liivika ja Alternatiivsed Jooksjad. Sellel aastal jäi viimaste panus oodatust tagasihoidlikumaks, sest elumere lained on niimõnegi alterhundi Tartust ja ka spordist kaugele kandnud. Aktiivse korraldamise juures olin ma koos siiani oma rahvuslike kanna hädade käes vaevleva Marioga. Nagu traditsiooniks on saanud siis mehed jooksid neli versta ja naised kaks. Rada oli sama, mis eelmisel aastal, sest Ingli silda, Musumäge ja Toomkiriku varemeid sisaldav ring on ju väga atraktiivne. Võistkondlikeks võitjateks tulid taas meestest Liivika ja naistest korp! Amicitia. Individuaalselt õnnestus nii meeste kui naiste eelmise aastate võitjatel oma "tiitleid" kaitsta. Vähemalt minu enda võidu aeg oli kesine, sest konkurentsi puudumise tõttu ei suutnud piisavalt pingutada.

Järgmine aasta teeme uuesti ja paremini!

Eriti alternatiivne tervise suvi

 

Et kõik ära rääkida siis pean ma alustama sellest, kui jõudsin eriti kinnise jalaga Tartu 23km jooksmise võistluse lõppu. Et asjaosalisi oli seal ka rohkem kaemas siis pikemalt mina sellel teps mitte peatuda ei soovi.Tuleb aga öelda et jooksusammu järkus kuni 15 kiliomeetrini- pärast seda ...

 Jõudnud paadiga põhjakaldale oli tunne kehvematest kehvem- kuid mõte osaleda 10 päeva pärast 10km  stadiooni keerutamises oli endiselt jõus. Kuid järgmised 6 päeva pidin halvenenud tervise pärast veetma mitte jooksurajal vaid selle kõrval. Niisiis kehvake esitus Tartus päädis uuestilaadimisega.

 Tuli leida uus võistlus ja väljakutse! Ega sellelesamal issandaaastal aastal viimasega muret ei ole..nimelt ühe LEGENDI skalp on endiselt võtmata ja tema koorinud mind juba rohem  kui vaja....niisiis veidi paranemist ja rohkem harjutamist Harku järve ringjooks ootamas. Ringijooks toimus ilusal päikselisel päeval ja et see ka mu puhkuse esimeseks päevaks juhtus olema. Ei aidanud päike ei ka see mis ma treeningutel korda olin saatnud- Koselev poze moi teda jätkus tervele rajale ja ei aidanud ei ussi ei püssirohi...3:0  (headmeelt tegi et tundsin end veidi liikuvat võrreldes eelnevatega). Hea eeldus teha 2 nädalane korralik treening puhkus Eestis oli alanud.

Puhkus- ilus suvi ja  võimalus sooritada 2 jooksemist päevas lubas tubli vormikogumist sügisesteks esietteasteteks ,kuid ...6 päeva oli seda pidu- Nüüd kus võimalusi kõige enam otsustasid põlved pärast pikka jooksemist päikeseall anda ajutiselt otsad- mõlemad põlved võtsid parajalt kehakaalus juurde ja ei soovinud seda altersuve ära rikkuda parema vormi saavutamisega! Treeningutega tuli teha paus 7 päevaks isegi muu alternatiivne harjutuskord ei tulnud välja....ja jaaniaeg koos plaanitud treeninglaagriga oli läbi saanud.

Jõudnud paadiga kodusatamasse- km kogumine oli kergelt öeldes läinud sinna kus käib karu...lisaks jaani taagana kaasas 2 lisakilo – et ikka terveks jääks, sest teatavasti alakaaluline pidavat võtma va viirukseid usinalt ligi ning mina seda ei tahtnud et see va jura mind kimbutama hakkab...

Harjusime jälle põlvedega jooksema ja vormi koguma...sai seda haruldust nauditud nii nädala 2 , kui hingamise teed teatasid et nad kas lakavad töötamast või ma võtan ette nuuskamise ja turtsumise perioodi....alistusin kuid tegin arglike treeningimitatsiooni edasi ning vastane andis peale nädalast põtkimist järele.

Nüüd oleme jõudnud juba heinakuule... kuigi ma ei ole siin kedagi veel heina tegemas näinud aga räägitavat et pidavat tehtama...ah jaa  altervormi kogumine on viimastel päevadel läinud hästi..treeningud on olnud tugevad ja mõtted liiguvad Narvoiski 21,1 km linna jooksmise suunas.  Kuid ei ole see nii lihtne midagi ....

Täna lõpetasin treeningu 2.km ära, sest üleeile pikal otsal külge hangitud ahillijuse hellus ei soovinud, vaadata, mida terviserajal täna veel pakkuda on. Kui pikaks jääb eesolev treenimise paus ja kui alternatiivseks kujuneb vorm sügise lähenedes? Selles on küsimus.

Praegu ei tea aga mul on HIRM.

Ralf

Tervitan: Sandrit ja Sandri puhkama pandud jooksmise jalanõusid; Kristot ja tema üüberraamatut; Mariot ja õunu; Rainist ja bürokraatiat;  Marti ja külajookse; Jaani ja Austraaliat; Juuti ja tema PB- sid ; Alot-ka....ning kõiki kes mind tunnevad ;)