Eesti alternatiivseim sari vol. 1 (Ümber Tamula)

Võis tunduda, et meie blogi oli surnud ja maetud aga ...ELAB, TA ELAB. Kui eelmine aasta piirdus mu Eesti sisene jooksuturism Valgamaa jooksudega siis see aasta võeti sihikule Võrumaa pikajooksusari, mis on üldiselt tugevama tasemega ja selle korraldus annab silmad ette isegi mitmetele üleriigilistele jooksusarjadele. Selleks, et seda sarja võita, tuleks troonilt tõugata Võrumaa jooksjate kroonimata kuningas, kes sellel aastal on väga hea vormi hästi realiseerinud ning mitmeid eestikate medaleid taskusse pistnud. Lisaks figureerivad ka ilmselt elu parimas vormis olev Anti Puustus, mitmed tugevad orienteerujad ja Valgamaa kunn Margus Koor. Enne Tamula jooksu kujutasin ette, et olen kõva poiss ja peaksin ka selle sarja üldvõidu eest konkureerima. Väga kiiresti tõid Võrõkesed mind maa peale tagasi.

33. jooks ümber Tamula toimus 8. mail. Ilm oli talutav: vihma ei saadanud ja päike ei teinud liiga. Kõik eelnimetatud härrad joonel ja valmis. Jooksu pikkuseks oli väidetavalt 6,3 km ehk ring ümber järve. Kõik tundub äge aga konks on selles, et Tamula pole Viljandi või Ülemiste järv ehk Tamula ümbrus pole kaetud teedega. Enne starti kuulsin, et osa rajast pidi kulgema raudteel aga Ivari sõnul oli see kõigest 800m. Esimesed poolteist versta joosti kõvakattega tänavatel. Võtsin pundi ees koha sisse ja imestasin, et mul lasti seal seasörki teha. Järsku tegid kohalikud poisid tugeva vahespurdi millega ma kaasa ei tahtnud minna, sest joostud oli vähe. Selle spurdi eesmärk oli positsioonide kindlustamine raudteel jooksmiseks. Ma ei uskunud enne kui oma silmaga nägin. Tõepooles tuli joosta mööda liipreid (ka kõrval ei saanud joosta) ja see 800m tundus pigem 1000 ja rohkem meetrit. Kuulus Soome olümpiasangar Paavo Nurmi olevat raudteel rongide järgi joostes trenni teinud aga mulle see ei istunud. Liiprite vahed on erineva sügavusega ja liiprite vaheline kaugus on jooksusammu jaoks üsna ebamugav. Paar sada meetrit üritasin kohalikega sammu pidada aga loobusin, sest rütm läks pidevalt sassi ja jala väänamise oht oli väga suur. Mõtlesin, et kannatab selle raudtee osa ära ja siis hakkab kipitama. Kui raudteel maha keerasin siis oleks pikksilma vaja olnud, et esimest 4 näha ning minu suureks pettumuseks jäi jätkunud jooks asfaldil ega kruusal vaid soos mätaste vahel. Motivatsioon korralikult pingutada sai kõva löögi. Ilmselt oli mu kiirus seal langenud juba 4 minuti peale ja leppisin olukorraga. Kõvakattega tee peale jõudes oli lõpuni kõigest kilomeeter vist. Liiprid ja soo olid jalad väga pehmeks teinud ja minu õnneks polnud koha pärast vaja spurtida. Kaotust võitjale (härra Ivanovile) kogunes ligi 2 minutit ning üldises arvestuses sain 5. koha. Lohutuseks sain teada, et ma polegi nii vana veel - M21  arvestuses sain teise koha.

Kuigi sellised krossijooksud on minu jaoks rasked, võib öelda, et tegemist on väga kihvti üritusega. Ilmselt üks raskemaid jookse, kus olen osalenud (tolleks hetkeks ;) ).

                                                      ( foto: Võrumaa spordiliit)