... ja ma tegin seda. Tegelikult ei olnud vajadust päris rukkipäid silitada ja järjekordne suurejooneline triumf külajooksul tuli veidi väiksema vaevaga. Tegemist on siis ühe väga kohaliku tähtsusega rahvajooksuga, mis kuulub Sangaste rukkipäevade ürituste hulka ja sellel aastal ka Valgamaa pikamaajooksusarja. Raja start ja finiš on Sangaste lossi õuest ning rada kulgeb peaagu 100 % Lossiküla ja Sangaste ümbruse kruusakattega metsateedel. Läbi aegade on distants olnud erinev aga enamasti umbes 9 km. Sellel aastal oli uus rada ning raja pikkuseks kuulutati 9,5 km aga võistlejate targad kellad näitasid, et pigem oli see 9,8 km. Järgmisel aastal lubati, et tehakse juurde üks auring lossihoovi peal, et saaks ümmarguse 10 km täis. Enne starti vaadati konkurendid üle ja pandi plaanid paika. Letis olid sarja liider ja hr. Maiste pealinnast. Ise pidin jooksma korraldajate poolt antud pseudonüümi all (seda tegelikult juba Iigastes), päris nimi on mul lihtsalt liiga eksootiline Eesti tingimuste jaoks. Plaan oli katta kogu distants ühtlase tempoga 3.20-3.30 vahel aga juba esimese km järel oli selge, et 3.20 oli selgelt liiga optimistlik. Rada polnud väga kerge, sest selle keskosas oli 3 päris pikka tõusu ja neist esimene ka suhteliselt järsk (km aeg langes seal... 3.57). Siiski suutsin 3.30 tempos ilma selja taha vaatamata lõpuni tulla. (9.8 km: 34.45, Maiste 35.33 ja Koor 36.37). See jooksu tulemusena sai tutvuda Tõlliste ja Sangaste valla Kruusateedega, mis sobiksid treeningutel väga hästi näiteks pikaotsa jooksmiseks. Üldiselt on tegu väga viisaka külakaga, kus sobib teha nö. intensiivne treening. Kui mõni korraldaja peaks blogi lugema siis väike soovitus: joogipunkt suure tõusu otsas pole kõige parem mõte.
 |
| Pilt 1. Rukkihundid joonel |
 |
Pilt 2. Järjekordne tähtis võit külameistri kontosse.
|
No comments:
Post a Comment