Oli aasta 2011.

Ei, täna me ei räägi Stalinist. Ei räägi ka Trotskist, sest ta ei ole seda lihtsalt ära teeninud. Ka Hitlerist ei räägi me täna. Kes tahab Hitlerist rohkem teada lugegu Mein Kampfi, mitte meie blogi. Ka euro ei ole selles postituse aktuaalne. Heidan lihtsalt pilgu lõppeva aasta enda tegemistele, millel on seos spordiga.

10. Suurjooks ümber Viljandi järve. On alles varajane kevad ja seetõttu ei saagi veel eriti kiiresti joosta. Kuigi võiks. Tulemuseks mitte midagi ütlev 30. Koht. Tiir järvele peale tehtud 10. korda.

Paistab nagu jookseks? Ehee, tüng.

9. Tartu jooksumaraton. 15. koht. Jooksu esimeses pooles oli korraks tunne nagu jõuaks juba joosta. Sama kiiresti nagu tunne oli tulnud, sama kiiresti see ka lahkus. Aga liiga vähe olin veel trenni teinud, aga vigastusi oli olnud juba liiga palju.

Juba mõlemad jalad maast lahti.

8. Rebu laager. Kustumatu mälestus igaveseks. Kõrvetavalt palavad suvepäevad, lademetes sääski ja kihulasi ning parimad sõbrad.

Majapidamistööd. Hea, et oli veel maja, mille ümbert heina riisuda ja ulukitele talveks meelehead koguda.

7. Salomoni maastikumaraton. Napilt võitsin. Hiiumaa maratoni võidust oli möödunud 8 päeva. Otsus võistlemise (looduse nautimise) kohta sündis 2 päeva enne võistlust. Mis oleks kui läheks ja prooviks ära? Mis need 1200 tõusumeetrit 27 kraadises leitsakus suurele mehele ikka teevad? Ja ega väga ei teinudki, sest peale võistlus sai kohe sooja sauna minna.

Tempo on veel soodne kõigile.

6. Otepää-Tartu maraton. Esikoha jagamine seersant Andressoniga. Lõpusirgel läks korralikuks tõmbamiseks ja esikoha jagamiseks. Ja ära ta jagasime: pool sulle, pool mulle.

Katsu sa kiiresti joosta kui kõik on lund täis, tuul on vastu ja mingi numbrita külamees on jalus.

5. Mulgi maraton. Väga mõru maitsega võit, sest juba jooksu ajal puges kahtlus hinge, et sel aastal vist jalad enam võistelda ei luba ja Tallinna maratonil jääb „suur pauk“ tulemata.

Mõru võit Mulgimaa leitsakus

4. Hiiumaa maraton. Kergelt kerides kuuma ilmaga 2.46. Väga viga ei olnudki. Aga viga kaugel enam ei olnud ka.

Öelgu veel, et Mario ei vea, Mario ei vea. Lausa tööloom ju.

3. Concept II sõudemaraton. 21. august. 2.54.53. Sel ajal juba teadsin, et Tallinna maratonil ei saa joosta, aga keha ihkas tunda, mida tähendab maraton. Peale 2 tundi nüri nühkimist oli vastupandamatu soov püsti tõusta, jätta umbne spordihall ja minna värske õhu kätte õunu sööma. Aga ei saanud püha ettevõtmist pooleli jätta, sest katkestamine võib saada halvaks harjumuseks. Mööduva aasta ainuke uus isiklik rekord ja suurim võit. Võit iseenda üle.

Maailma kõige nürim riist

2. Desert Run. Mingi aeg veebruari lõpus või märtsi alguses. Hommik algas liivatormiga. Liivatorm tähendab seda, et midagi ei ole. Ei ole Surnumerre loojuvat päikest, ei ole eemal mäekünkal seisvaid maju, mis alles eile olid seal, ei ole kaamelikarju ega beduiine. On ainult liiv ja tuul. Liiv, mis tungib sisse igast väiksemastki ukse- ja aknapilust ning jääb kõrva taha kinni. Iga ilus asi saab ükskord otsa. Nii juhtus ka selle liivatormiga. Toss jalga ja lõikama. 40 minutit ida poole ehk Desert Highwayst eemale, ja 40 minutit lääne poole ehk siis Desert Highway poole tagasi. 80 minutit kummalist kõrbe, mis ei ole kunagi samasugune nagu oli mõni hetk varem.

Beduiin kaamelita

1. 2011. Aasta tegija on vaieldamatult kannakõõluste põletik. See ei jätnud mind ei heas ega halvas, ei vihmas ega tuules. Sellega tegime koos mõnegi pika otsa ja lõigutreeningu.

Õnneks see ei ole minu jalg. Vähemalt mitte veel.

2011. aasta oli alternatiivsete jooksjate jaoks mitmes mõttes eriline. Esiteks, seltsimees Lipust sai reamees Lipp, kes on valmis sirutama käe relva järele ning asuma kodumaad vaenlase vastu kaitsma kasutades selleks lisaks tulirelvadele ja kiiretele jalgadele ka oma suurt militaarset teadmistepagasit. Teiseks, lisaks blogis kirjutamisele suudavad alternatiivsesse jooksuühingusse kuuluvad jooksjad toota ka väärtlugemist. Nimelt meie kallis kolleeg väsimatu skaudijuht ja mägihaiguste professeor dr. Slepikovski, tuntud ka kui Nuki, von Bock või lihtsalt Rainis, on võtnud nõuks oma suuri teadmisi jagada ka teistega ning selleks kirjutas ühe artikli Nature`sse (http://www.nature.com/nature/journal/v480/n7375/full/nature10560.html). Vägev! Õnnitlused!