Aprilli viimasel nädalavahetusel viibisid kaks alternatiivset tippharrastajat :) Allan ja Sander välislähetuses Saksamaal Hamburgis, et läbida seal 42,195 km tänavaid nii nobedalt kui hetke füüsiline ja vaimne seisund seda lubavad. Siinkirjutaja eesmärgiks oli jõuda finišisse uut isiklikku rekordit tähistava 2t30minutiga, aga kõigest järjekorrast.
Maratoni eelne öö oli rahulik, hommikul ärgates oli sees mõnus ootusärevus, jalad kerged ja enesetunne hea, tunndus, et täna võib midagi tulla. Stardipaika jõudsime õigeaegselt, kerge soojendus, vastastikune edusoovimine kaaskannataja Tarmo Reitsnikuga ja starti. Esimese km lõpus näitas kell 3min 28sek, kõik oli ornungis. Järgnevad km möödusid üsnagi kergel sammul ja soodsa tempoga. Rahvast oli raja ääres murdu ja kõik ergutasid- tekkis tahtmine pealtvaatajatele patsu lüüa ja kaasaelamise eest tänutäheks kummardada, aga püüdisn oma emotsioone taltsutada ja keskenduda missiooni täitmisele. Niisiis, umbes 10.km paiku jõudsin järele nr 51 kandvale konkurendile, kellega vaheldumisi vedades läbisime distantsi umbes 30.km-ni, vahepeal oli meiega liitunud veel üks jooksja, kes haakis ennast meile sappa 4-5 liikmelisest grupist, mille olime ühise jõupingutuse tulemusena kinni püüdnud. Ahjaa, vahepeal läbitud poolmaratoni vaheaeg oli 1t13min7sek, mis lisas motivatsiooi, mõtlesin, et kui isegi teisel poolel ära kukun, siis 2t 30min jõuan ikka joosta. Aga peagi sai mu enesekindlus esimese hoobi, kahel konkurendil pidin laskma minna, tõele au andes oli tempo veidi kiirem kui plaanitud ja seega veel suurt ärevust ei tekkinud, mõtlesin, et kui suudan jätkata 3.32ga km kohta, siis ju kõik OK. Järgenvad km läbisin aga 3.34ga, ärevus suurenes, iseenesest varu plaanitust aeglasamalt joosta oli ju rohkem kui küll....34. km lõpus näitas kell km ajaks 3.40, aga see tuli juba raskelt ja tundus, et edasi hakkab tempo ainult langema, sigines pähe juurdlus, kuidas edasi, aga siis see tuligi (endalegi veidi ootamatult)...jäin seisma ja hakkasin jalutama, KATKESTAMINE! Hetkeks oli hinges kergendustunne ja kahetsust polnud (nüüd mõtlen juba teisiti, aga nägu öeldakse, tagant järele tarkus on täpisteadus). Järgnes kerge jalutuskäik 35.km olevasse meditsiinipunkti, istumine villane tekk ümber ja bussi ootamine mis mind finišisse viis. Vahepeal möödus ka Allan, kelle samm oli küll raske, aga pilk kindel (lõpuks lõpetaski Allan isikliku rekordiga ja näitas, et on kõva vaimuga ja tahtejõuga jooksja, loodan, et tema jooksust kuuleme tema enda pilgu läbi juba mõnes teises pajatuses). Finišisse jõudsin vist umbes 2t pärast katkestamist...krt, oleks pidanud lõpuni kõndima, oleks kiiremini kohale jõudnud, aga noh, see selleks, jäägu see kivi korrldajate kapsaaeda. Tänud Allanile ja meid Hamburgis võõrustanud Valdurile, kellel oli kannatust mind ära oodata!!! Kõkkuvõttes võib öelda, et olen pettunud, aga iga kogemus on kogemus, tuleb sellest õppida ja edasi pürgida, ELAGU MARATON! :)
P.S. Veelkord tänud Valdurile, kelle võõrustamine oli klass omaette- hea söök, linna tutvustamine, uneaja näpistamine meie mugavaks transpordiks lennujaama jpm.
No comments:
Post a Comment