Maastikumängud

1.mai ja  on mõnihetk enne keskpäeva- avastan ennast jälle Viljandi Suurjooksu stardist. Tuhat mõtet lipsab peast läbi ...miks küll jälle...liiga vara...kurat jälle Viljandi....orikas....anname hagu.... Ning siis ei ole muud, kui kannatada. Üks õige jooksumees teab, et Viljandis tagasi ei hoita. Eriti kehtib see esimese 2 km kohta. Ma tõesti ei saa aru, miks ikka ja jälle selle vana reha otsa on vaja asutuda, kuid sel aastal astusin ja UHKELT... Jõudnud legendaarse tõusu algusesse:  enesetunne ja kergus kadunud- asendunud on tundetud jalad ja kandu näitavad kaaslased...leian end alternatiivsel rukkipõllul  ja ON mida lõigata...

Lõikus kestis hetkeni ,kuni leidsin end käega viljandijärve mudas sonkivat....(tänan ;) altersõber Kaisi altersoovituse eest vasakule hoida.Lootsin, et nüüd saab minna ainult paremaks, kuid .........Viljandi on teistsugune võistlus.  Enesetunne paraneb...nad on vist liiga kaugele jõudnud....kuid üritan gaasile vajutada ja seljad tulevad , aeglaselt aga tulevad mulle vastu. Nii, üks käes  kes järgmine ...Košelev väga hea....ai va kaevur istub mul sabas...no lähme siis ...järmine on Lehismets kelle me kätte saime...ehk pääsen minema- vajutan gaasi.  Mõtete virrvarr...Kosa teeb pika lõpu,,Lehka üritab statal..kuis jalad...kas jaksan.. ....mis mulle jääb......millal ...ei enne paneme gaasi põhja..vara veel...või nüüd....proovime... Umbes sellise mõttekäigu rikub hea sõbra Kits „rattur“ Keio hüüd : mine nüüd! Jõudu ja tahtmist on ning kiirus tõuseb ...ehk pääsen eest. Ei, on teine lõikusaeg (liigse agarusega ja tempo muutmisega lõi piste maksapiirkonda, ja tempo ei olnud soodne enam kõigile). Gaas maha ja Kosa võtis ohjad üle- seda,mis nüüd juhtus (viimase 2 km) ei unusta ma niipea. Lühidalt-Kosa tegi oma pika lõpu ja pääses eest ning Lehka sooritas kenakese spurdi ning võttis viimase 20 cm oma. IKALDUS.

Eelnevalt kirjeldatud võistlus on selgelt minu alternatiivsetest ämbritest kõige kopsakam- kuid vähemalt ma tean seda ;)

04.mai pealelõunane aeg Helsinki olümpiastaadioni lähistel. Stardijoon on paari meetri kaugusel ja jälle tuttavad sekundi lugemised..3..2....1....GO!

21,1 km pikkune vahelduva maastikuga Helsinki linna poolmaraton on saanud alguse...seda jooksu võiks iseloomustada lihtsalt. Tuleb joosta targalt, võimalikult aeglaselt  ja võimalikult ette..ei muud. Targalt, mitte nii nagu Viljandis. Et kõnealune võistlus on soomes parajasti ajastatud erinevate meistrivõistluste vahel ja parimad on juba häid aegu saanud kirja erinevatel linnajooksudel üle euroopas siis selles jooksus tippjooksjad puuduvad....ehk paras alterüritus minule. 

Joostud on juba nii 5 km, kui leidsin end ukerdamas ühes tihedas haljasala hekis...Kurat jälle mingi lollus...kuidas ma siia sain....pidin ju targalt jooksma...

Juhtus: kurv, nii kus see trass läheb ahah sealt...seljatagant....kus need rajanäitajad on..aa nüüd avastasite...ok tagasi ei lähe lähen siit läbi heki..kurat hekk on tihe...ei saa läbi....olen poolröötsakil hekil......hetk hiljem kihutan hekis veedetud aega tagasi tegema, sest  soomlane ei oota...

 

Targalt joostud ...mõtlen endamisi ja otsustan, et alates sellest hetkest ei vea ma jalatäit ...jooksen targalt.  Et juhtmuul üritas distantsikäigus minult eestpageda rohkem kui 3 korda ..tegi ta need vahespurdid siiski liiga lühikesed ja tasasel rajaosal..otsustasin, et kui tahan minema saada peab vajutama tõusul ja hoopis teravamalt, kui see härra teha on püüdnud....olen jõunudud 18 km ni ja tõusul teen seda mis plaanis oli...väga hea...eest ära... nüüd  on jalgades ka kerget väsimust ja kangust...aga kannatan ära...1,11,12 (aeg on üllatus- 36 sek kehvem kui ametlik isiklik).

See annab lootust sooritada alternatiivseid hüppeid tundmatusse...loodan , et vähemalt selleks aastaks on muda ja hekkidega asjad klaaritud.

 

Soovin alternatiivseid takistusi kõigile seltsimeestele!